Romaan keskendub ositi teadlase Pete Corinthi ja tema naise elukäigule pärast muutust. Teine liin toimub maakolkas, kus uue inimese proovilepankut elab läbi üks talumees. Ja on kõrvalepõikeid veel Venemaale, Hiinasse (uued filosoofilised õpetused) ja mujalegi. Paljud inimesed ei suudagi muutusega kohaneda, lähevad hulluks - nagu näiteks Corinthi naine. Nii et see liin on üsna traagiline. Muidu aga peab inimene selgusele jõudma oma õiges olemuses ja romaani lõpuks see tõehetk ka mingil määral saabub. Moraliseerimist on üldiselt Anderson vältinud; viha asemel on tunnetusmeetodiks kurbus ja kaastunne.
Tasub lugeda neil, kes Andersoni libertaanlikumat poolt hindavad; pole puudust ka teaduslikest ideedest. Mis kõige enam üllatas oli, et romaan ei mõju põrmugi nagu 1954.aastal ilmunud. Pigem on see varajane Uus Laine ja igatpidi värske. Ehk sellepärast leidiski “Brain Wave” mainimist igas Andersoni nekroloogis. Loetavuse ja sujuvuse osas aga - paraku, paraku - pole põhjust hinnaalandust teha. Võibolla on oma osa ka ettevõetud ideede kapitaalsusel, mida kõiki ammendavalt ühes lühemas romaanis polegi võimalik lahendada. Kohati on aga väga häid episoode. Kokku “kolm”.