Lühiromaani tegevus toimub planeedil, kus asub kaupmeeste ladu ning kuhu nüüd üks kaupmeeste laev on hädamaandumise teinud. Planeeti ennast kaupmehed eriti perspektiivseks turuks ei pea, sest planeedil olev tsivilisatsioon on suhteliselt endasse sulgunud. Ühiskondlikuks formatsiooniks on peaaegu teokraatlik feodalism... «peaaegu» tähendab seda, et kirikutegelastel on vägagi otsustav hääl kõigis küsimustes. Kaupmeeste laevale ja eelkõige selle meeskonnale kipub aga just see kiriku mõjuvõim saatuslikuks saama, sest kohaliku religiooni järgi on kõik ümarad vormid tabu. Seega ka ratas! Probleem nimelt selles, et kaupmeestel on vaja laost laevani transportida üks suur ja raske generaator. Pinget lisab veel fakt, et kohalik toit on inimestele kõlbmatu – seega pole aega lõputult.
Eks siis inimestel olegi mitu rauda tules. Meisterkaupmees Martin Schuster õõnestab Kabbala abil kohalike usutegelaste maailmapilti. David Falkayn aga läheb kaupmeeste lao lähedal valitsevale aadlimehele külla, et uurida, kas midagi sealpool ära annab teha. Midagi annab teha küll, sest kohalikud edumeelsemad aadlimehed on tüdinenud kirikutegelaste arengut pidurdavast võimutsemisest. Lõpliku lahenduse mõtleb siiski David Falkayn ise välja, kuigi Martin Schusteri õõnestustegevus ja kohaliku edumeelse aadli mässulisus on samuti abiks.
Lühiromaan on selline mõnus ja loetav tekst, kuid mingi eriline tipptegu ta pole. Selline suhteliselt sirgjooneline seikluslugu, millele oleks neli just see õige hinne.