Anderson kuvab lugeja ette maailma, kustuumasõda on lähiminevik ning ellujäänuduuele tsivilisatsioonile hinge sisse üritavad puhuda. Küsimus on selles, et kuidas edasi - kas eelistada kohest kasu ja vilistada tagajärgedele või pidada silmas kaugemaid perspektiive ja selle nimel kanda kaotusi täna. Jesuiitliku printsiibi "eesmärk pühendab abinõu" võib lugeda kehtivaks mõlemal juhul ning lugejal on kahtlemata võimalus antud dilemmas omapoolne seisukoht võtta.
Ehk lahtiseletatult - valitseva nõukogu esimees, endine võidukas väejuht tahab katku ja muid haigusi levitavate rottide vastu võitlemises kasutada Balkanil valitseva diktaatori eriüksusi - too diktaator aga nõuab vastutasuks poliitilist tunnustust. Ülejäänud nõukogu liikmed on eri meelt, kuna usuvad professor Eino Valti tuleviku projitseerimise matemaatikasse, mis näitab, et autoritaarsuse sallimine toob kaasa uue tuumasõja viiekümne aasta pärast. Tahte pealesurumiseks käivitatakse vandenõu.
Jällegi selle poolest autorile tüüpiline jutt, et loo väheste lehekülgede jooksul toimub madin, kuid tegevuse taust tuleb kokku noppida fraashaaval. On ka autorile omast sugestiivset nukrust. Kaks aastat tagasi kui lugu esmakordselt lugesin, meeldis ta mulle veidi rohkem. Antud hetkel neli pluss.