(jutt aastast 1956)
eesti keeles: «Mees, kes tuli liiga vara»
autorikogu «Taevarahvas» 2008
Jutt on selline äraspidi "Jänki", et muidu igati kõva ja tubli mees on ajas tagasi sattununa kuidagi äpu. Ainult pistol teeb ta tugevaks, muidu ei saa ta isegi sepatööga hakkama. Ta on hariduselt insener, ent sellestki pole suurt kasu. Tema teadmised on ajast eest, ta on tulnud liiga vara.
Lõpp on ändersonlikult traagiline; Samsson kutsutakse auduellile, sest saatuse tahtel on tema kallimal ka üks teine austaja. Tõesti üks parimaid Andersoni lühijutte; kuulub tema rohke kirjandusliku tegevuse kvaliteetloomingu hulka.
02.05.2009: Ahjaa, pärast pikemat mõtlemist jõudsin järeldusele, et ainuke asi, mida tol kodanikul oleks olnud reaalselt oma võõrustajatele pakkuda ja mille eest teda oleks hinnatud, pidanuks olema amb. Aga jah, kust peaks üks amerite lendur teadma, misasi on amb...
13.08.2009: Lasen ikka ühe hinde alla. Peategelane pidi olema täielikult ajuvaba, et väljakutsujaga tema poolt valitud relvadega võitlema hakkas. Oleks pidanud püstolit pakkuma - et kummalegi üks padrun, enne lased sina, siis mina, 6 või 10 sammu pealt. Sellisel kombel loll ei tohiks üks amerite lendur olla teps mitte.
Jutt on omamoodi naljakas ja samas ka kurb, lausa tragikoomiline. Minu lemmikdialoog:
"Mis aasta see on?"
"Noh, see on teine aasta peale suurt lõhesaaki"
Võrdlus "Jänkiga kuningas Arthuri õukonnast" on igati asjakohane. Samas on Anderson loomulikult kordades veenvam ja pessimistlikum.
Viis, loomulikult viis!
Tavaliselt esindab ulmekirjandus tehnoloogilist determinismi, mõtteviisi, mille järgi on ühiskondlikud muutused tingitud leiutistest, uutest tehnoloogiatest. See lugu kaitseb veenvalt vastupidist seisukohta - uuest leiutisest üksi ei piisa, kui ühiskond selleks valmis ei ole. Asi ei ole isegi mitte inimestes, kes ei mõista uue tehnoloogia väärtusi. Viikingid saavad ameeriklase pakutud tehnikaimede kasulikkusest teistsuguses olukorras suurepäraselt aru, kuid mõistavad ka, miks need nende puhul kasutud on.
Loo teine ja väga suur väärtus on jutustaja hea jutuoskus. Vanamehe pajatust on lausa lust "kuulata". Minu meelest väga hea jutt.
Aga muidu vinge lugu jah, täiesti usutava lõpuga. Loetud Andersoni lugudest ilmselt üks parimatest.