Seekordne ekspeditsioon, mis kunagist kolooniat külastab, ei ole pärit maalt. Juurte kaudu siiski, kuid põlu all olev galaktiliste kaupmeeste hõim (Kith) eksleb Universumis eksinud kosmoselaevade parvena ringi. Kohapealne planeet on enamjaolt veega kaetud ning kindlal pinnal peale mahajäetud linna ja tolmuks varisenud säilmete midagi mainimisväärset pole. Kuhu ja miks kadusid planeedi asukad on küsimused, millele lugu vastuse annab. Pealekauba saab lugeja mõtteainet teemal, kas mõistus on evolutsiooni tippsaavutus või lihtsalt üks juhuslik ja kasutu kõrvalnähe.
Anderson paistab taaskord silma ähmasusega ning lõigud, mis puudutasid ekspeditsiooni minevikku ajasid mind oma raskestimõistetavusega lausa vihale. Muus osas on jutt nagu tumedates värvides suursugune õlimaal, kuid seos teiste sama sarja lugudega jääb mulle antud hetkel küll mõistatuseks.