Agent, kes ka kõige parima tahtmise juures mõjub sellise pooljobuna, võetakse üsna lahkesti vastu, avastab, et tõepoolest, kohalikud, kes on naaberriigi türanni hirmutegude eest pagenud hävitavad põhjaveevarusid. Konks on selles, et tegelikult agendile need inimesed meeldivad (ja ilmselt on ka lugejale sümpaatsemad kui kaugesse tulevikku paigutatud eesmärke pimedalt järgiv Maurai rezhiim, kes sõlmiks vastastikuse abistamise pakti kasvõi vanakuradi endaga, kui see vaid tõotaks loodusvarade röövkasutamisest hoiduda) ja teine konks selles, et ta jääb oma tegevusega kohalikule ninamehele vahele.
Üldiselt on sari, millesse tekst kuulub, üks mu lemmikumaid Andersoni teoste hulgas. Ilmselt just sellepärast, et konstrueerinud ahvatleva eetilise probleemi, jääb autor tagaplaanile ja ei trügi moraliseerima. Lool on kokkupuutepunkte kasvõi "Kõige pikema merereisiga".