(jutt aastast 1975)
Lugesin hiljem selle jutu ka vene keeles üle, et järsku ei saanud ma millelegi olulisele pihta... ikka sama kehv lugu. Ilmselt mõlkus Poul Andersonil miskit olulist meeles, kui ta selle loo kirjutas... minule see oluline asi kohale igatahes ei jõudnud. Tüütu lugu, mida kolmandat korda lugeda enam ei soovi.
Kolme saab vaid seetõttu, et sain taas kohtuda armsakssaanud tegelastega.
Mäletan, et omal ajal häiris mind tohutult nende erudiitide vigin, kes leidsid, et autor oleks võinud selle loo ka kirjutamata jätta... olles seda teksti kaks korda lugenud, leian, et neil oli kuradima moodi õigus.
Sisust... noh, sisust on juba eelmine arvustaja piisavalt kirjutanud... rohkem pole selle jutu kohta küll miskit öelda.
NB! Pärast kolmandat lugemist paneksin kolmele siiski mõttelise plussi järele! Neljaks jääb siiski väheks.