Ma ei ole veel aru saanud, mis on Andersoni juttude lugejavaenulikkuse põhjuseks. Ühest küljest mahutaks kirjanik justkui oma juttudesse liiga palju, teisalt eeldab ta et lugejal on aega ja tahtmist süveneda. Lisanduda võivad ka kasutatud ebatavalisest sõnavarast ja/või ebatraditsionaalsest lausekonstruktsioonidest tingitud barjäärid. Muist autoreist, kellega sarnaseid probleeme olen kogenud, meenub ainult Theodore Sturgeon.
Anyway, paljudel juhtudel selgub siiski, et tegu on väärt jutuga, kuid maksimumhinde panemiseks just selle lugejavaenulikkuse tõttu enamasti käsi ei tõuse, sest tundub et jutu lugemisel valatud higi ei tasu end täiel määral ära. Samas on Andersoni juttude põhimass jätkuvalt kõrgetasemeline nii et neljast madalama panemiseks on ka harva põhjust. Defineeritud sündroom ei ole omane kaugeltki mitte kõigile kirjaniku lugudele, kuid esineb piisava sagedusega, et tast juttu teha. Kuid selle heietamise kõrval pole ma jutust endast veel rääkinud.
Lood on tõesti enam-vähem nõnda nagu Avo kirjeldab, selle vahega, et minu meelest lubatakse parkidesse, mis ei pruugi olla pargid meie mõistes, vaid lihtsalt kohad kus on säilinud metsik loodus, esmajoones teadlasi ning erandkorras ka ajakirjanikke. Loo peategelase, kes väntab reservaadis loodusfilmi, volitused seal viibimiseks hakkavad lõppema ning uue loa saamiseks tal erilist lootust seoses üldise poliitika muutumisega pole. Minul pole raske mõista, miks peategelane jätkuvalt metsikus looduses viibida tahab, aga ta soolab naisteaduri võrgutamise käigus õige napilt üle ning plaan läheb vett vedama.Mitmekihiliseks muudab stoori asjaolu, et loo kangelane on tegelikult võrdlemisi õnnelik abielumees, kes ürituse ebaõnnestudes naise kaissu naaseb. Nii et jutus on kirjandust küll, ainult et eelkõneleja on siit vist midagi muud otsinud.