Ulmekirjanduse BAAS - Poul Anderson - The Dark Between the Stars

1.09.2000, kell 15:36

Poul Anderson juhib suure edumaaga BAASi arvestust kogumike osas. Üks põhjus on see, et rohkem kui viiekümne aasta jooksul on ta jõudnud jutte ka aukartust ärataval hulgal produtseerida. Kukalt kratsima paneb, et sealjuures on need kogumikud väga vähe kattuvad ning juttude tase, mis hämmastavalt kõrge (ja ühtlane).

Kõik see teeb algaja Andersoni lugeja jaoks lugemise alustamise raskeks, kuid ega väga palju eksida ka ei saa. Paari erandiga pakuvad Andersoni jutukogud parimat, mida ulmest üldse tahta on.

Käesolev kogumik koosneb enamjaolt juttudest, mis on pärit tema hilisemast loomeperioodist ning lugusid iseloomustamaks sobiksid sõnad ambivalentsus ja küpsus. Lood on üsnagi erinevad.

"Windmill" on ökoloogiline alternatiivajalugu ja "Call me Joe" suisa tõsiteaduslik lugu Jupiteri asustamisest, milles ei puudu ka sotsiaalsed toonid. "Eutopia", taas alternatiivajalugu, mõtiskleb ühiskondlike tabude vajalikkuse teemal, "The Sharing of Flesh" toob sisse veritasu ning kannibalismi teema, "Night Piece" kaldub hoopis müstikasse. Pisut Ellisoni meenutav jutu "Fortune Hunter" ning spionaazhiteemalise pala "The Pugilist" sõnumit on juba väga raske ühe sõnaga nimetada, Uus laine, mis polegi nagu uus laine.

Kogumiku nõrgeimateks pakuksin lood jaoks "Gibraltar Falls" ja "The Voortrekkers", kuid seda erinevatel põhjustel. Esimene, ajapatrulli hilisem osa, mõjub antud kontekstis lihtsalt kergekaalulise võõrkehana; teine on aga hea näide totaalselt ähmasest kirjutuslaadist, mida ma absoluutselt ei salli.

"The Dark Between the Stars" on raamat, mille lugemine nõuab parajat pühendumist, kuid mis end lõppkokkuvõttes siiski ära tasub.

Teksti loeti inglise keeles

Indrek Hargla

2.05.2002, kell 23:18

Nö sündromaatiline Anderson. Kogumik eksponeerib suurepäraselt kirjaniku häid ja mitte-nii-häid külgi. Viimaste all pean silmas pelgust lihtsama kirjutuslaadi suhtes, mis juttudes, nagu “Fortune Hunter”, “The Voortrekkers” ja “Call Me Joe” muutub suisa taotluseks omaette. Võiks ju jällegi öelda, et tekstid, nagu “Eutopia”, “Sharing of Flesh” ja “Windmill” kuuluvad Andersoni lühiproosa absoluutsesse tippu, ning “viit” vääriks kogumik ainuüksi nende eest... Aga ei ütle, kuna “The Voortrekkers”, “The Pugilist” ja “Night Piece” on jutud, mille pärast peaks lugejal olema õigus autori käest satisfikatsiooni nõuda. Üldjuhul on ka nendes tekstides sisu olemas (“Night Piece”’i koha pealt on siiski targem autoriga üle täpsustada”), ent puhta lugemisrõõmu leidmine on tundvalt keerulisem.

Minu meelest muretseb Anderson liialt loengute ja taustade avamise sissepaneku eest teksti, ja tegeleb rohkem meeleolu ja tegevustiku juurde jõudmise ning süvendamisega. Kui tagapõhju hakatakse seletama, on selleks tihti liiga hilja - järg on juba käest läinud; ja vaesel lugejal pole muud võimalust, kui ohates ning järgneva suhtes valgustatuna lehekülgi tagasi lapata. Nagu Andri märkinud, tasub see end reeglina ära, aga just jutu mõttele pihtasaamise pärast. Õnneks pole Anderson alati niisugune... Ja “Eutopia” ongi kirjutatud sellises võtmes, et tulebki kaks korda lugeda.

Kõige tüütumaks muutub Anderson siis (ja see isiklik tähelepanek kehtib ka mitme romaani kohta), kui ta otsustab oma tegelased kosmosesse lennutada. Kui valgustatud ja külmjõhkrat tehnokraatlust põlgaval ulmeinseneril, on Andersonil siin alati mingi inimlik ja soe point varuks, kuid tihtipeale just tähelaeva pardal lõppevad kirjaniku kirjandusinstinktid ja algavad inseneri omad. Jäädes Maa-lähedaseks (“Fortune Hunter”, “Eutopia”, “The Pugilist”, “Gibraltar”, “Windmill”) säilitab Anderson enam fabuleerimisoskuse. Ammutades ainset tänapäevaprobleemidest on ta lõikavam. Samuti kukuvad tal huvitavamalt välja koloniseerimislood - antud kogumikus “The Sharing of Flesh”. Nii et kui jalad jälle mõne uue planeedi pinda puudutavad läheb tekst paremaks (“Call Me Joe”). “The Voortrekkers’ile” on lisatud ka autori enda kommentaar, manifest õigemini, mis 70-ndate progressivselt platvormilt kosmoseuuringute vastaseid siunab. Aga et tegemist on maailma mitmekesisuse ja tasakaaluteadliku kirjanikuga, annab tunnistust “Fortune Hunter” - lohutu pilt tulevikust, mil elusloodus on Maal praktiliselt hävitatud.

Sarnaselt võiks ka tervet kogumikku Andersoni manifestiks pidada. Saame üsna selgelt teada, mida ta arvab rahvavõimust ja demokraatiast (“The Pugilist”); pederastiat tolereerivast dekadentlikust ühiskonnast (“Eutopia”); teaduse ja eetilise progressi vahekorrast (“Windmill”); kosmoseuuringute kohustavast vajadusest (“The Voortrekkers”); armastuse ja inimeseks olemise kohustusest (“Gibraltar”).

Hinnates kogumikku “neljaga”, olen oma satisfikatsiooni saanud.

Teksti loeti inglise keeles

Poul Anderson

25.11.1926–31.07.2001

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Poul Anderson ·

Lisavahendid: