Kasutajainfo

Poul Anderson

25.11.1926–31.07.2001

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Poul Anderson ·

The Longest Voyage

(jutt aastast 1960)

ajakirjapublikatsioon: «Analog Science Fact—Fiction» 1960; detsember
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Kõige pikem merereis»
antoloogia «Lilled Algernonile: Anglo-ameerika kirjanike ulmelugusid» 1976

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
17
8
1
0
0
Keskmine hinne
4.615
Arvustused (26)

Jutt, millest algas minu suurem Andersoni huvi (õigemini tohutu fännamine).

Lugesin vanasti üsna hea meelega ajaloolist kirjandust... see jutt on siis segu ajaloost ja ulmest... tõsi see ajalugu on sihuke võõrplaneetne. Mõni võib ju vaielda, et kus nüüd asi: võtta miski Kolumbuse aegne mereretk ning pisut muudetuna viia kuhugi teise maailma... noh, kogu see ajalugu on üks lõputu kordus ja taastegemine...

Mäletan, et tatikana (umb. 12. aastasena) lugedes olin ma Rovicu otsuse peale ääretult solvunud ning olin suisa vihane, et Rovic selle võõra kosmoselaeva hävitada otsustas...

Hiljem lugedes sain ma Rovicust ja tema ideest märks rohkem aru...

Tore on tekst mida võib lugeda võimalikult erinevates vanustes, ja tore on kui see tekst igal lugemisel uusi mõistmisvõimalusi pakub!

Hilisem Andresoni tekstide lugemine on tekitanud tõdemuse, et paremini õnnestuvad kirjanikul lood, mille pikkus kõigub 30-70 lk. vahel... romaanid kipuvad tal pisut laiali valguma ja ära vajuma...

Teksti loeti eesti keeles

Ei meeldinud nii palju, et viie saaks anda, aga muidu päris korralik lugu. Kuid võrreldes mõningate teiste "Lilled Algernonile" kogumikus ilmunud looga on ta ikka natuke nigelam.
Teksti loeti eesti keeles

Olen seda lugu mitmeid kordi lugenud, viimati enne hindamist. On ikka hea küll! Nii mõneski Andersoni jutus tegutseb loo peategelane mingist kõrgemast ideest ajendatuna tavaloogika ja tavaeetika vastaselt (näit. ka jutus “The Sky People”). Antud loos kaalub võimalus ise avastada, areneda ja ajalugu omada (=teha) üles kõik hea, mida tulnukad (kosmosest) tooksid. Nii mõtleb vähemalt peategelane Rovic. Iga lugeja võib (mõttes) teha oma eetilise valiku ja just see muudabki loo eriliselt heaks.
Teksti loeti eesti keeles

Muidu saaks vist nelja aga just viimase arvustaja põhjendus, kirjanik jätab otsad lahti ja ei kipu lugeja eest kõike ära otsustama, annab ühe punkti juurde.
Teksti loeti eesti keeles

Sturgeoni Costello ning käesolev on need kaks lugu Algernonist, mille sisu ma ikka ja jälle unustama kipun. `Pikimast merereisist` on raske kuskilt viga leida - ta on hästi ning veenvalt kirjutatud, kuid Andersoni puhul on sümptomaatiline, et see ning teised jutud, mis on võitnud Hugod (Sharing of the Flesh, Queen of Air and Darkness) jäävad minu silmis alla õige mitmele kirjaniku pärjamata palale. Ju siis on ideed (minu jaoks) teisejärgulised.
Teksti loeti eesti keeles
TVP

Mhmh. See lugu meeldis mulle LA-s kõige vähem. Ei tekitanud mingeid erilisi emotsioone.
Teksti loeti eesti keeles

Jutu teema sarnaneb Strugatskite "Raske on olla Jumala" omale, aga lähenemine on teisest vaatevinklist ja tulemus minu meelest parem. Kuidagi maalähedane teine - hoolimata Rovicu esmapilgul üliinimlikest tegudest.

Olustik oli ka mõnusalt võõrastav - elu satelliidil jne.
Teksti loeti eesti keeles

Minu elamused tatikana olid täpselt samsugused, nagu Jyrka omad... Ma sain aru, miks Rovic nii tegi, kui üheldi juhul ei suutnud seda heaks kiita. Lugu ise on väga hea, kuid sellise maadeavastaja poolt niisugune otsus on siiski natuke üllatav, oleks võinud sellele rohkem psühholoogilist sügavust anda, nii oleks teise plaani saanud anda loole.

12.06.2003: Rovicu otsusest veel rääkides, see peaks olema ka hea näide tegelasele tema ajale mittevastavate mõttekäikude omistamisest autori poolt. Niimoodi nad keskajal nüüd küll vaevalt mõtlesid... Aga teose sõnum näib olevat suurelt osalt sama, mis "Raske on olla jumalaski" - jätkem teistele alles nende ajalugu. Päris huvitav vaadata, kuidas sellele ideele on Lääne autor lähenenud.

Teksti loeti eesti keeles

Taas üks teos, mis noorena ja eakamana loetuna eri arvamusi põhjustab. Noorena jäi liialt palju mõistmatuks, et jutt väärtusi hangiks, kasvõi juba sealne planetaarne süsteem oli võõras, kuna ma ei teadnud midagi Jupiteri kuudest. Hiljem muutus see jutt aga inspireerivaks teoseks, tänu millele leidsin lõpuks üles taolise ulmeajakirja nagu "Algernon". Anderson oskab kenasti kirjutada.
Teksti loeti eesti keeles

--Olen seda ainult noorena lugenudki, seega ei oska öelda midagi selle kohta, milline mu arvamus oleks, kui seda vanemas eas oleksin lugenud.

--Hei, ega ma nüüd nii vana ka ei ole.

--See selleks Adrifted, katsu nüüd midagi jutu kohta öelda.

--Erm, midagi selles jutus oli, mis puudutas, eks seesama kosmoselaev, mis õhku lasti, sellest oli ka minul kahju. Mõnevõrra venis see jutt ka teistega võrreldes, mingit ulmetuhinat see minus küll ei tekitanud. See ajaparadokside lugu samas antoloogias mõjutas selle mõttes tunduvalt rohkem.

Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis meeldis mulle väiksena märksa rohkem kui nüüd. Siis oleksin pannud viie, nüüd panen nelja. Natuke liialt lihtne ja koolipoisilik on see jutt täna.
Teksti loeti eesti keeles

Meeldivaks üllatuseks tekstis oli alguse poole, kui autor kiiresti läks üle keele õppimise ja külaga kohanemise selle asemel, et neid tutvustama hakata (mida nati pikemas tekstis kindlasti oleks tehtud ja mis lõpp igav oleks võinud olla). Natuke labane tundus ka Rovicu `vabandus`, et miks ta küll selle laeva õhku lasi lasta, kuid eks tal samas ole ka õigus.
Teksti loeti eesti keeles

Lapsepõlves oli see minu jaoks kindlasti kõige nõmedam lugu Algernoni kogumikust. Hing ihkab kosmosesügavust, lasereid, uut ja ebatavalist, aga siin on mingid pagana purjelaevad, kürassides mehed ja mõõgad. Jõudnud lõpuni pidin loo vastumeelselt ulmeks tunnistama, aga ikkagi, ka lõpplahendus käis risti vastupidi minu toonaste veendumustega.

Nüüd lugesin üle ja on ikka hea lugu küll. Teema ise on Anderson vist kõigis mõeldavates variantides läbi kirjutanud, kohe kargavad pähe "Kõrge ristiretk" või "Mees, kes saabus liiga vara".

Üks asi vapustas mind tegelikult heas mõttes ka juba lapsepõlves. Pidasin siis progressi ainult kaasaajale omaseks nähtuseks, enne mida oli aegade algusest 19. sajandini kestnud mingi seisak. Aga siin järsku uhkustab jutustaja, et elab murrangulisel ajajärgul, kui tema elu jooksul on kasutusele võetud veskid ja pendelkellad. Paljud asjad läksid õigemasse perspektiivi.

Teksti loeti eesti keeles

 Lisaks põhiideele -- et iga rass peab oma ajaloo ise kirjutama -- on jutul ka meeldiv kõrvalefekt, mida mõned eelarvustajad on märkinud. Ta paneb tänapäeva aiföönidest vaimustunud inimesed märkama, et "vanasti" elanud inimesed olid täpselt sama targad nagu praegused. Ainult nende vahendid olid kehvemad, mitte ajud.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: märts 2026
veebruar 2026
jaanuar 2026
detsember 2025
november 2025
oktoober 2025

Autorite sildid: