Lugesin vanasti üsna hea meelega ajaloolist kirjandust... see jutt on siis segu ajaloost ja ulmest... tõsi see ajalugu on sihuke võõrplaneetne. Mõni võib ju vaielda, et kus nüüd asi: võtta miski Kolumbuse aegne mereretk ning pisut muudetuna viia kuhugi teise maailma... noh, kogu see ajalugu on üks lõputu kordus ja taastegemine...
Mäletan, et tatikana (umb. 12. aastasena) lugedes olin ma Rovicu otsuse peale ääretult solvunud ning olin suisa vihane, et Rovic selle võõra kosmoselaeva hävitada otsustas...
Hiljem lugedes sain ma Rovicust ja tema ideest märks rohkem aru...
Tore on tekst mida võib lugeda võimalikult erinevates vanustes, ja tore on kui see tekst igal lugemisel uusi mõistmisvõimalusi pakub!
Hilisem Andresoni tekstide lugemine on tekitanud tõdemuse, et paremini õnnestuvad kirjanikul lood, mille pikkus kõigub 30-70 lk. vahel... romaanid kipuvad tal pisut laiali valguma ja ära vajuma...