Loo peategelaseks on aastakümneid Euroopas elanud ameeriklane( nagu James isegi) , kes naaseb oma New Yorgi lapsepõlvekoju, mida ta hellitavalt " Veidraks nurgakeseks" kutsub . Mees hakkab pingsalt mõtlema selle üle, mis tast saanuks, kui ta oleks nooruses Ühendriikidesse elama jäänud. Peagi hakkab talle näima, et tema sarnane alter ego( justkui mingis paralleelreaalsuses) ka eksisteerib. Tuttav daam( kellest ta salaja sisse võetud on) väidab, et oli sarnast tüüpi koguni unes näinud. Mees hakkab oma teisikut maja mööda küttima ja põrkab temaga ka lõpuks kokku... Kusjuures kirjeldusele, mida maja mööda teisikut jahtiv mees tunneb, kui näeb teisiku poolt suletud ust, on pühendatud viis taskuformaadis raamatu lehekülge. Ma ei põlga kirjeldusi ega meeleolude loomist, ei pea neid märulistseenide ümber kootud mõttetuks ballastiks-vastupidi, just meeleolude loomine annab mu meelest kirjandusele eluhinguse. Ent kusagil on piir ka minu jaoks ja James on selle ületanud. Pealegi on ta meeleoluloomised nii isiklikud, et nendele kaasaelamiseks peab vist tõesti olema kodumaale naasnud emigrant või midagi sarnast.