Tundub et tondijutte peale minu ja Laur Salundi siin BAASis keegi eriti ei loe. Ripub see raamatuke siin arvustamata pea pool aastat. Või on asi teksti keerukuses?... Henry Jamesi peetakse ju suisa süvapsühholoogilise kirjanduse esindajaks. Ei tea, minu meelest suht lihtne tondilugu... esmapilgul muidugi... tegelikult on sel lool mitmeid allhoovusi, aga on hea et seda lühiromaani saab ka lugeda kui lihtsalt kõige primitiivsemat tondilugu. Kõik need muud kihid on vaid kaevumise küsimus, kes tahab see võtab sügavamalt, kes ei taha (või ei suuda) see rahuldub selle efektse pinnapealse piskuga. Hindan kõrgelt ja kiidan väga. Kes peab lugu sugestiivsest loost, see lugegu... Kes ilgusi ja jälkusi kardab, see ärgu peljaku, tondikirjanduses on see õudus ja õõv enamjaolt üsna sordiini all.