Loos toimuvat - kui kahe peategelase vanemate surmaga seonduv eellugu välja arvata - võib tõlgendada nii üleloomuliku kui täiesti reaalsena. Autor hoiab kahe tõlgenduse vahel hoolikalt tasakaalu kuni otsese konfrontatsiooni loova küsimuseni, mille vastus on loomulikult täiuslikult kahemõtteline:
"Do you dare to deny," I asked, "that you habitually see her?"
"Well, my dear, what if I do?"
Ma kardan aga, et ükskõik kumba tõlgendust lugeja ka ei eelistaks, ei pääse ta minategelase hüsteerilise rumaluse üle imestamast.