Hinne: Raudne Viis. Miks?
Mind on alati (igasuguse) eesti kirjanduse juures häirinud teatavat laadi kodukootus. Tõtt öelda ei oskagi ma päris täpselt defineerida, mis see on... aga kui ma raamatut loen, siis tekib kohe sihuke hale ja igerik mulje ning ainuke, mis päästab on see, et tuleb kogu aeg omale kinnitada, et Meie Oma Eesti Asi.Vaat Paju puhul seda polnud! Oleks sel raamatul kaaned ja tiitelleht puudu olnud, siis võinuks ma ilmselt arvata, et tegu on mingi vene autori tekstiga. Juba see, et tekst sihuke ebaeestilik (aga mitte elukauge ja võõras) on, annab maksimumhinde.
Ka sisu on hea... muidugi minu jaoks. Need, kes siin BAASis kaeblevad kogu aeg mingite kirjeldatud protsesside ebatõesuse ja vähese põhjendatuse üle, peaksid sellest romaanist muidugi kaarega mööda käima. Teistele soovitan seda «sopakat» soojalt.
Tegu on sihukese ökoloogilise actionulmega. Tegevus toimub Sankt-Peterburgis, õigemini Neeva jõe suudmes, kus igasuguse saastuse toimel on hakanud vohama mutantsed vormid. Ajuti suisa sihukese koletiseõuduka mõõtu küündiv, samas suisa olmeromaan. Ning see mõnus venelaslik entusiasm, millega romaani tegelased tegutsevad ning kergemeelsus, millega romaan kirja pandud.
LOE, kui Sa ei nõua, et autor oleks kaamel, kes peab Sinu nõelasilmast läbi mahtuma!