Eestikeelsena Roald Dahli kogumikus "Kiisu-kiisu" vist 2010 välja tulnud, kirjastuselt Draakon & Kuu. Üllatusena polegi keegi seda juttu veel hinnanud. Vist pole osatud näha seoseid ühelt poolt ulmekirjanduse ja teiselt poolt tuntud lastekirjaniku vahel. Aga see on puhas ulme, võib-olla kunstipärasem, aga ulme mis ulme. Kuna olen essa, siis järgneb ka väike tutvustus. On olemas vähki surev mees ja hull teadlane (hull selles mõttes, et tema eetilised tõekspidamised on väärastunud). Hull teadlane tahab sureva mehe aju, et seda hoida töös (elus) igavesti või siis mõned nädalad vähem kui igavesti. Ainult aju, muu teda ei huvita. Teda ei huvita ka eriti, mida selle inimese teadvus teeb selle igaviku jooksul. Hullu teadlase meelest oleks supervahva aastakümnete või aastasadade jooksul mõtiskleda filosoofia või teaduslike teooriate üle. Ma ju mainisin, et ta on hull teadlane. Algselt on surevale mehele see mõte vastumeelne nagu igale kaine mõistusega inimesele, aga surmahirmu tõttu ta lõpuks soostub hullu teadlase plaaniga. Seda enam, et talle lubatakse kompromissina jätta välismaailma tajumiseks alles ka üks silm, mis on kindlas asendis ning mida ei saa sulgeda. Mees sureb, operatsioon õnnestub. Aga mitte kõik ei lähe paraku nii nagu teadlane või surev mees lootnud olid. Puänti ma ära ei räägi. Kunstiliselt väga tugev teos, oleks vaid rohkematel ulmekirjanikel sellised kirjanikuvõimed! Lühike lugu, 30 lehekülge, aga sellest piisab täiesti, et 3 erineva inimese karakterid põhjalikult ja veenvalt lahti harutada. Teose moraal: ärge igatsege surematust. Aplodeerin!