Astuvad niisiis kuhugi Ameerika kolkabaari sisse mees ja robot ja hakkavad napsu võtma. Umbusklikule baarmenile ja teistele külastajatele selgitatakse, et robot võitis just suure malevõistluse ja et on vaja seda tähistada. Keskmiselt vähevaimukas multiloog lõppeb sellega, et ebatavalised külastajad siirduvad järgmise kõrtsi poole ja kohalolijatest küsib keegi retooriliselt, et huvitav, kumb neist autot juhib... Niisugune sädelev puänt siis.
Autor on sama kodanik, kes on kirjutanud ka paljude eesti raamatusõprade lapsepõlve kaunistanud absurdimaigulised jutustused "Stuart Little" ja "Charlotte koob võrku". Meenutagem - esimeses neist sünnib New Yorgi kesklassi pereemale lapse asemel hiir ja teises on peategelaseks sigalas elav ämblik. See tekst siin on küll nõrgem, kuid põhimõtteliselt samasugune linnafantaasia. Kohtumist võõra ja tundmatuga asendab kohtumine veidra ja tobedaga.
Sellise kirjanduse kõige silmatorkavamaks jooneks on reeglite puudumine - kui teadusulmes vähemalt püütakse jääda füüsikalise maailmapildi raamidesse ja imeulmes konstrueeritakse tihtipeale ise väga keerukas reeglitesüsteem, siis kõnealuses traditsioonis asjad juhtuvad lihtsalt seepärast, et need juhtuvad. Kõik on võimalik, miski pole millegagi seotud ning loo jaoks piisab reaalsusest irduvast faktist ja ümrbitsevate reaktsioonist sellele. Põhimõtteliselt samu radu tallavad ka tänapäeva eesti kirjanduses mulle arusaamatutel põhjustel etableerunud "maagilise realismi" viljelejad.