Iain M. Banks

Lugu ise on täiesti arvestatavate kosmoseooperi elementidega. Valitsev poolreligioosne ametnike hierarhia, kunagised unustatud saladused, mingid heidikud, veider igivana tsivilisatsioon, müütilised AI-d jne. Üldiselt kõik see, mida oleme harjunud kosmoseooperist leidma ning mis isiklikult minu jaoks enam teab mis olulist pinget ei paku. Muidugi, tegemist on lõppude lõpuks ju vaid settinguga ning sinna võib paigutada mistahes inimesi mistahes motiividel tegutsema. Selles ongi minu arvates Banksi põhiline tugevus. Tavaliselt saab ta sellega hästi hakkama. Aga siin raamatus on midagi viltu – nagu oleks trükki läinud päris lõpetatud romaani asemil mingi toorik. Pinget nagu on tahetud kruvida, aga skemaatiliselt, tegelasi on joonistatud, aga rohmakalt – kritseldatud siia-sinna üht teist, maha soditud, kõrvale uut visandatud, veidi nalja tehtud, siis vaadatud, et... noh, las ta olla. Mõned ütleksid, et professionaali argipäev. Mina ütleksin, et lõpetamata töö.

Sisukokkuvõtte tegemiseks on jooksvaid liine, intriige ja probleeme rohkem kui oleks mõttekas siinkohal ette võtta ja seletama hakata. Mõned nendest probleemidest ja intriigidest on minu arusaama järgi selgelt üleliigsed või siis vähemalt korralikult lahti kirjutamata. Mõningate tegelaste ajendid on jõuetud ja ebausutavad.

Samas, muidugi, Banksile omased jooned on raamatus kõik olemas. Umbes poole pealt muutub tegevus isegi väga huvitavaks ning põnevaks – ei suuda käest panna ning seega poleks ju tegelikult midagi ette heita? Aga... minu arvates pole mees päris hingega asja juures olnud. Mõtles millestki muust. Rahast võibolla? Üsna tõenäoline on ka, et selle raamatu puhul on tegemist mingi omaette (alam)sarjaga – vahest järjed on paremad. Kõige selle tõttu kolm.

Seesama tugevus aga ei ole kahjuks siiski lõpuni välja vedanud. Nimelt on romaani ühed olulisemad tegelased gaasiliste hiidplaneetide elanikud, keda nimetatakse Dwelleriteks. Kõigepealt teeb Banks meile selgeks et tegu on erakordselt vana tsivilisatsiooniga mis juba oma elukeskkonnast tulenevalt peaks olema meie omast nii erinev kui üldse olla saab. Siis aga on vaja nende tegelaste keskel suur osa romaani tegevusest läbi viia ja tekivad raskused. Kui meile pidevalt meelde ei tuletataks et tegu on meist teistsuguse kehakujuga olenditega, võiks lugedes vabalt unustada et need tegelased ei olegi inimesed. Kokkuvõttes jääb Dwellerite funktsiooniks lihtsalt see, et kosmoseooperis peab ju olema selline lahe superkangelane kes pahadele mööda kuplit annab ja kelle kõrval meie saame samal ajal vaimustunult jess-jess kilgates üles-alla keksida.

Mõningaid huvitavaid ideid, mis jäid edasi arendamata, on siin veel, aga ega ma ei tahagi tingimata et iga kord kui ma kosmoselaeva illuminaatorist mingit konna näen seletataks mulle kogu tema sugupuu lahti ja räägitaks mis ta järgmise kolmekümne aasta jooksul tegi. Las need asjad (nagu näiteks aInimesed ja rInimesed) olla, need lisavad kogu asjale just sellist mõnusat kosmosevürtsi.

Süžee on romaanil ka täiesti olemas ja sellele pole põhjust eriti midagi ette heita. Mulle on ette juhtunud tunduvalt mõttetumaid kosmoseoopereid.

Mis siis raamatul minu jaoks viga oli? Ta on tühja mittevajalikku sõnamula täis! Nii kui raamatus tuleb mängu mõni uus tegelane, koht, sündmus, asi, nii lisab autor tollele kohe lehekülgedepikkuse "saatekirja". Ning neid asju, olendeid ja sündmusi, mida ära seletada, oli tohutult palju, no ehk mõnikümmend viimast lehekülge olid sellest vahust vabad. See kõige ja kõigi tohutu lahtiseletamine hakkas mulle juba üsna raamatu alguses närvidele käima ja mida edasi, seda tüütumaks ja ebameeldivamaks lugemise tegi. Raamatu süžee kippus nende „seletuskirjade” sekka ära kaduma.

Teine asi, mis pehmelt öeldes veider tundus, oli seotud sellega, et palju tegevust toimus gaasigigandil ja oli seotud selle asukate - dwelleritega. Mõtle nendest tegelastest kuidas tahad, vaata neid kust otsast tahad, nad peavad inimestest ikka ääretult erinevad olema. Aga tegelikult käituvad ja mõtlevad nad kogu loo jooksul äärmiselt inimlikult (no väike kiiks on juures...). See ei ole usutav, see on lapsik, see on muinasjutt! Miks nad siis üldse peaks Banksi korduvate kirjapandud kinnituste kohaselt inimestest nii tohutult erinevad olema, kui nad sellesama Banksi kirjutatu põhjal ju seda ei ole...

Kokkuvõttes ei taha ma uskuda, et head raamatut peaks olema raske ning tüütu lugeda ja et ta peaks mitteusutav olema. Selge see, et tegemist on ulmega ja ulmes ongi palju pehmelt öeldes ebareaalset, aga mulle sobib, kui raamatutesse ikka teatud ulatuses loogika ja reaalsus ka kaasatud on. Selles raamatus oli asju, mis ületasid häirivalt mulle meeldivat loogika- ja usutavuspiiri.

Nojah, eks ma lõpuks närisin end loost siiski läbi... ja Banksi teostest ei taha ma nüüd mõnda aega enam midagi kuulda. Nõrk kolm hindeks.