On hilissügis. Või juba talv? Mööda maanteed venib põgenike killavoor. Tee ääres vedelevad põlenud autod, laiali loobitud majakraami ja üksikud kaltsustunud laibad. Sõja jalgu jäänud aadlik Abel koos oma noorikuga lahkusid hommikul oma suguvõsa iidsest lossist ja yhinesid pagejatega. Eespool kõlavad lasud ja voor peatub.
Bande marodööre-partisane puistavad naiskomissari mõõtu Leitnandi juhatusel põgenikke. Kuulda saanud, et Abelil on siinkandis ehtne keskaegne kindlus, sunnib Leitnant aadliku ja tolle naisukese endaga kaasa ning pöörduvad tagasi lossi poole. Sealt leitakse eest teine, väiksem ja halvemini relvastatud kamp marodöörie. Kolm ellujäänut puuakse üles. Leitnandile ja ta meestele loss meeldib. Abelile nende sealviibimine mitte.
Slipstream horrori kanti kiskuv morn ja julm lugu. Tegelaskujud sellised, mille kohta keegi amazonis reviewdes ytles, et raamatu lõpuks hakkad juba kannatamatult ootama, millal lõpuks nad maha tapetakse. Depressiooni selle raamatuga niisiis ravida ei õnnestu. Emotsioone tekitab ta lugejas aga ysna kindlasti.
Ette heidaks autorile vaid ehk sõnaohtrust. Liigsevõitu vaht oli tõsi kyll ysna yhtlaselt yle raamatu laiali jaotunud kuid kohati lihtsalt ei saanud muidu kui siin-seal mõnest paragrahvist silmadega niisama yle libistada. Hindeks, siiski, viis.