Vilunud lugeja arvab ilmselt nüüd, et selge, et haige kunstnik ning tema veel haigem ja mõrtsukalikum looming. Ja vilunud lugeja eksib. Antoloogia «Witpunk: Stories with Attitude» tekstide puhul näikse suisa eesmärgiks olevat tüüpskeemide pea peale keeramine. Nii ka selle jutu puhul, kus küsimuseks pole kunstnik, kus küsimuseks on hoopis eksvõmmi olemus.
Miks siis neli, aga mitte viis? Jutt on hästi kirjutatud, on ka banaalsesse skeemi uut verd valatud, aga... neid aga-sid on aga üsna mitu. Oleks tegu algaja jutuga, siis oleks viis kindel. Don Webb pole algaja ja olen temalt ka märksa vingemaid tekste lugenud. Suuremaks puuduseks on aga teksti tagumine pool ja iseäranis lõpp, sest antud banaalse skeemi ümberväänamise ja valitud jutustamislaadiga mängis autor end minuarust ummikusse ning seda näitab kenasti ka umbsevõitu lõpp. Tore üritus, aga siiski loeb vaid tulemus!