Huvitav lugu, millele võiks ette heita vaid seda, et umbes loo keskel on juba selgelt ette aimata, muilles seisneb lahendus. Seetõttu oleks üksikasjalik sisukirjeldus ühtlasi ka spoiler. Williamson on üks sümpaatse olemisega mees ("Williamson" on tema eesnimi ja üks olulisi vihjeid puändi tabamisel.). Ta on lahke, viisakas, armastab oma naist, on intelligentne. Ta on väga hea sportlane, eriti raskejõustiku aladel. Füüsilise jõu tõttu võiks ta ükskõik millise solvaja ühe käega sunuks kägistaja, aga loomuse tõttu keerab ta pigem teise põse ette. Williamsoni naine on hiljuti surnud ja tema sõber Gerald Canevin - minajutustaja paljudes Henry Whiteheadi juttudes - kutsub ta enda juurde Neitsisaartele külla. Seal jääbki Gerald mõtlema kõigile Williamsi positiivsetele omadustele, mis ei lähe kuidagi kokku asjaoluga, et tema neegritest teenrid suhtuvad külalisse seletamatu hirmu ja tülgastusega. Samamoodi suhtus Williamsoni kadunud naine, hoolimata sellest, et mees teda jumaldas ja muus mõttes oli elu ideealne. Williamsoni iseärasustest on olulised veel sellised märgid, et ta on üle keskmise tihedama karvakasvuga ja et ta ei pese end teiste juuresolekul kunagi, mis sportlase puhul on üsna kummaline. Sünge saladuse juured on seotud mehe vanematega, õigemini ühe vanemaga... aga rohkem tõesti rääkida ei saa.
Lugu ilmus postuumselt Whiteheadi kogumikus "West India Lights" (1946), aga odavaim viis juttu lugeda on soetada 2012. aastal ilmunud kogumik "Voodoo Tales: The Ghost Stories of Henry S. Whitehead" sarjast Tales of Mystery and the Supernatural, sest siis saate kauba peale veel kogu Whiteheadi ilukirjandusliku loomingu ja ühe artikli, kokku ligi 700 lehekülge.