Jutus on huvitav bioloogiline idee, on huvitav maailm, aga jutt ise on igav ning tegelaste käitumine ebausutav.
On toimunud kontakt inimeste ja võõraste vahel. Võõras tsivilisatsioon on bioloogiline – kogu nende elu põhineb loodusvarasid sünteesivatel puudel. Aga nendesamuste puude tõttu on tsivilisatsiooni elu üsna sumbunud seisus... teadus ja mõtlemine ei arene, kuna tsivilisatsioon praktiliselt vegeteerib nende puude toodetud produktidel. Kaubavahetuse käigus on inimkond oma tohutu energia ja arenemisvõimega selle tsivilisatsiooni liikvele löönud... igatahes tarbivad võõrad innukalt Maa tehnoloogia saavutusi. Vastutasuks annavad aga oma puude seemneid...
Jutu peategelane mõistab milline oht peitub nendes seemnetes Maa arengule ning võtab vastu otsuse tegutseda... Kui juba hilja pole, sest Maal raiutakse hoolega metsa, et teha ruumi imepuudele.
Ülesehituselt meenutab jutt mingitpidi Robert A. Heinleini juttu «Pikk vahikord» (The Long Watch; 1949)... aga ega selles polegi jutu viletsus. Jutu teeb kehvaks see peakangelase käitumise plakatlikus, sest minu meelest pole autor suutnud siin seda kõike veenvaks kirjutada. Pärast jutu läbilugemist jääb suhu selline maitse, nagu oleks kokk koogile tuhksuhkru pähe jahu raputanud – komponendid on õiged, aga valesti kokku pandud ning midagi on ka liigset!