Kusjuures mitte ainult eksisteeris, saavutas ka tähelepanuväärselt kõrge tehnilise arengutaseme. Siis juhtus selle tsivilisatsiooniga see, mis varem või hiljem juhtub meie kõigiga: ta suri. Kuid Tsivilisatsioonid, liiati veel kõrgtehnoloogilised Supertsivilisatsioonid, ei kao jäljetult.
Kujutage endale ette, et supertsivilisatsioon ehitab 1000 tähelaeva, siis on tõenäosus kohta triivivat kosmoselaeva vrakki suurusjärgu võrra suurem, kui tõenäosus leida kõnelause tsivilisatsiooni keskust. Mahajäetud kosmoselaevad oma miljoneid aastataid spetsiifilistes tingimustes arenenud biosfääriga moodustavadki Mihhail Puhhovi Universumi väga olulise koostisosa.
Niisiis: tuleb teadvusele üks inimene. Tat teeb seda teatud hämmeldusega, kuna alles äsja on teda surma mõistetud ja otsus täidegi viidud! Veel enam - oma veel suuremaks üllatuseks kuuleb ta laeva meeskonda rääkimas keelt mida ta selles Universumi osas küll poleks lootnud kuulda... nimelt oma emakeelt. Laevas on maalased. Inimene orienteerub kiiresti olukorras ja esitleb ennast piloot-intruktorina.
Aga ei saa ju kõike ära rääkida, seda enam et lugu on lühike... Pärast seiklusi mahajäetud ja mahajätmata tähelaevades ja planeetidel, pärast kergelid filosoofilisi passaazhe ületsivilisatsiooni - RINGI (v.k. nadtsivilisatsija) teemadel ja kohtumisi nii ammu hääbunud kui hääbumata kultuuride ja rasside esindajatega jõuame välja peamiseni:
Kunagi, ammu-ammu, väga kaua aega tagasi elas Mab` tsivilisatsioon. Hiiglaslikud, intelligentsed ämblikud, oma väljakujunenud vaadetega heale ja kurjale, moraalile ja eetikale... Muidugi mõista ehitasid ka nemad maailma oma näo ja teo järele ümber. Nii läkski miljoneid aastaid tagasi teele Robotite Laev. Programm, mis neisse laaditi oli lihtne: otsida sobivaid planeete ja muuta need ämblikele sobivaks elukeskkonnaks. Astroinseneria planetaarsel tasemel... Õnnetuseks kadus Robotite Laev hüperruumi ja väljus sealt miljoneid aastaid hiljem... siis kui Mab kultuur koos oma kandjatega hämaraks legendiks on muutunud. Konflikti olemus peaks olema selge!
Minu arvamist mööda on see Mihhail Puhhovi üks parimaid lugusid!
Jutt on huvitav selle poolest, et siin on "Universum Puhhovi järgi" täiskomplektis. Esindatud on kõik elemendid ning maha märgitud mängupiirid. Kindel "viis".