Kui «Спасение жизни» oli selline leidlik ja praktiliselt ideoloogiavaba ideelugu, mille puhul võis suisa imestada tsensuuri leebust, siis «Окно в Футурозой» on hoopis teisest puust tekst. Idee on kahvatum, õigemini polegi teist... põhiline miinus on aga selles, et jutt on täidetud plakatliku lahmimisega ning õõnsa kommunismiehitajaliku paatosega.
Sisu on lihtne. On miski ekspeditsioon, mis valmistab ette Marsi terraformimist. Meeskonnas on esindajaid mõlemalt poolt rindejoont: jutus leiavad nimeliselt mainimist Klimov ja Nikolajenko ning läänesakslane Wilhelm Schtoff, kes venelast ja ukrainlast kommunistideks nimetab. Alguses võib seda pidada selliseks muhedaks lõõbiks, aga kui slaavlased mitu lõiku arutlevad saksa kapitalisti tagurlikkuse üle, siis muutub lugemine juba piinlikuks.
Nagu ma eespool ütlesin, on jutu idee lame ning tegelikult ka ebateaduslik. Peamine puudus on aga siiski jutu lõpp, kus puänt on vaid selleks, et anda kapitalisti mõtlemisele poliitiline kabjahoop. Noh, et tagurlik kapitalist arvas, et ajaekraan näitab pildikesi minevikust... ettepoole vaatavad kommunistid said aga kiirelt aru, et seesamune ekraan näitab hoopis helget tuleviku.
Hindeks olev kolm on õigupoolest üsna nõrk.