Kõik 13 lugu on eripärased, sisaldavad enamasti originaalset ideed, mitmed neist jäävad kindlasti kauemaks meelde. Mõned lood ei kuulu ulme˛anri (The Splendid Source, The Distributor, Legion of Plotters), ülejäänutest on 2 SF-i, 6 õuduslugu ja kahe osas jätan ähmasuse osas määratlemata.
Iga kogumiku teeb heaks see, kui seal on vähemalt üks lugu, millelt saad nagu paugu vastu vahtimist. Antud raamatus on selleks "The Edge". Mehel on olnud raske tööpäev ja ta otsustab peale tööd minna kõrtsi. Et mitte tuttavatega kokku juhtuda, valib ta tavapärasest erineva pubi. Seal istub tema lauada mees, kes näib Marshalli hästi tundvat - peab teda oma parimaks sõbraks - ent keda Marshall näeb esimest korda. Suurem osa loost moodustab dialoog, kus Marshall kinnitab, et teine mees on talle võõras ja võõras loetleb Marshalli elu ükikasju tõestamaks, et ilmselt vajab sõber psühhiaatri abi. Mehel tekib kahtlus, et ta on astunud teise paralleelmaailma, kus see võõras võibki tema parim sõber olla. Puänti ära ütlema ei hakka.
"Death Ship" väärib samuti esiletõstmist. Kosmoselaev maandub kaugel, seni kaardile kandmata planeedil ja avastab seal katastroofi läbi teinud teise laeva. Kolm kosmonauti sisenevad vrakki ja leiavad sealt kolme meeskonnaliikme laibad - nende endi laibad. Esimesest okist ülesaanult kiputakse arvama, et nad kuidagi mingeid aja- ja ruumipiie ületanud ja näevad enda laipades oma tulevikku, mis on juba juhtunud. Loogilise mõttena - et sellist tulevikku vältida, ei tohiks nad sellelt planeedilt lahkuda, sest siis ei saa nad kindlasti katastroofi läbi elada. Toitu jätkub paariks kuuks...
"One for the Books" on lugu ühest vanemast mehest, ülikooli koristajast, kelle pea hakkab ühel päeval täituma kõigi võimalike maailma teadmistega, ilma et ta ise selle heaks midagi teeks. Varsti märkab ta seost, et ajalooklassi koristamisel teab ta kõike maailma ajaloost, matemaatikateaduskonna puhastamise järel võib ta mehhaaniliselt ette lugeda kõik maailma teadmised matemaatikast jne. Ehkki lugu on vürtsitatud huumoriga, domineerib pigem nukker varjund.
Teine nukra varjundiga lugu on "Mantage", kus kirjanik manab silme ette oma võimaliku tulevase elu, millest ta elaks läbi ainult paremad hetked, olgu siis tööalases või eraelus. Kahekümnel leheküljel see lugu lugeja (ja peategelase) silme ees lahti rullubki. Kummaline, et lühike kontsentraat inimese elust tekitas sellise tunde, mis tekib tavaliselt paksema romaani läbi lugemisel, mille lõpus meenutatakse romaani algust ja tekib selline nukker igatsus, kus oleks nagu enda elu elatud ja mõtled kadunud noorusele.
"The Children of Noah" on puhas õuduslugu, kus keset ööd peatatakse väikelinnas kiiruse ületamise eest üks läbisõitev ülbe suurlinlane. Linnas (õigemini külas) elab 67 inimest ja koht on üldse väga kummaline, otsekui elaks minevikus ja kohalikud oleksid kerge kiiksuga. New Englandi värk... Vahistatud kiiruseületaja hakkab varsti arvama, et tähtsusetu õiguserikkumine on talle suure jama kaela toonud ja ma kinnitan, et ta ei eksinud. Unhappy end.
Kogumiku vaimukamate tekstide hulka kuulub "Splendid Source", kus ekstsentriline miljardär kulutab aega ekstsentriliste probleemide lahendamiseks ja tema viimaseks huviks on välja selgitada, kust saavad alguse maitsetud naljad, mida iga päev inimesed üksteisele räägivad. Selleks tuleb mööda rääkijate ahelat tagasi minna ja nii peakski lõpuks allikani jõudma. Mees palkab endale abiks ka eradetektiive, aga hoolikas jäljeajamine paneb vastu tegutsema ka maitsetute naljade väljamõtlemise keskuse, kes sugugi ei taha, et nad üles leitakse."Long Distance Call" on lugu voodihaigest naisest, kelle ainukesed sidemed maailmaga on hooldaja ja telefoniaparaat. Kui talle hakkavad saabuma kummalised telefonikõned, ei suuda ta kedagi uskuma panna, et asi on tõsine ja veider. Korralik õudusjutt. Miskipärast pean võimalikuks, et lugu on esitatud eesti keeles ka kuuldemänguna.
Kogumiku tõrvatilgaks on "Dance of the Dead", selline kolmeline lugu omaealiste seltskonda otsivast noorest neiust, kes satub aaga alko-ja narkomaanidest kampa, kes armastavad muu hulgas nautida teatavaid teravaid elamusi, mille hulka kuulub ka zombide tants.
"Creeping Terrorit" tuleks "verdtarretamapanevast" pealkirjast hoolimata pidada pigem pikaks humoreskiks, kus ei puudu vaimukus, ehkki lugu saab vaadelda ka ulmejutu võtmes. Lugu kirjeldab Los Angelesele iseloomulikku elamisviisi kui mingit maailmavaadet või nakkushaigust, mis levib pikkamisis üle terve USA ja siis terve kontinendi. Haiglane soov omada autosi (eriti kabriolette), kanda kirevaid riideid, käia pidevalt kinos jne. Ell-ei-ism, mille vastu ülejäänud konservatiivne Ameerika asub võitlusse, ent kaotab.
Lühikesed lood (3-25 lk), mitte mingisugust sõnavahtu ega ilukõnet, aga mitte midagi pole ka puudu. Sisukad, tabavad, huvitavad. Andke pihta.