Richard Matheson

Romaan on väga andekalt gradueeritud ja komponeeritud. See on selline kompaktne ja läbimõeldud sf-õudus, kus kõik osised teineteist toetavad, kus puudub ülemäärane vaht ja pingutatud sündmused. Esimeses osas saame ülevaate Neville’i elust, teises üritab ta endale kaaslaseks meelitada ühte koera (ainsat teist elusolendit, keda tal on õnnestunud näha) ning finaalis kohtub Neville ühe tütarlapsega, kes võib-olla aga võib ka mitte olla nakatunud.

Romaani lugedes meenuvad tahes-tahtmata George Romero filmid. Igatahes on see fiiling ja õhkkond üsna sarnane: paranoiline hirmumaailm ja ründavad surnute hordid. Mathesoni on oma inspireerijaks nimetanud ka Stephen King ning stseen, kus peategelase naine tatsab pärast matmist koju tagasi, toobki kohe meelde näiteks Kingi „Pet Sematary”. Väga mõnus romaan, julgen kõigile soovitada.

Pärast kõige tõhusamat katku, mis Maal üldse olnud on, on Robert Neville ainus mees maamunal, kes pole sellesse nakatunud. Jäädes ainsaks võitleb ta oma elu, depressioonide ja ravimi nimel.

Tegu mu esimese vampiiri looga, siis jah nõustun Prontoga, kes eelpool mainib, et lugu teeb vampiire maha. Vaadates vampiiri teemalisi filme, jääb silma, et tegu on kui väga tarkade, ülitugevate ja kavalate tegelastega. Aga Matheson´i romaanis on nad kui kodutud, kes süüa käivad ukse taga anumas. Nad on väga nõrgad, Robert Neville peksab neid mitmeid kordi, lausa kätega.

Aga see eemale jätta, oli raamat hea. Peategelane sai väga lähedaseks ja ei oodanud sellist lõppu, pigem, et sureb vanadusse. siis veel koera lugu, mis oli väga liigutav. Mis Ruthi kohta käib, siis inimese esmane vaist on õige, mis ka Robertil oli kuid ta ei suutnud endale kindlaks jääda, mis lõpuks maksis kätte.

Mu raamatu esikaanel on Will Smith oma Indiana Jonesi sarnase kotiga ja tema all suurelt I am Legend, jahm, noh, vahelduseks võiks Hollywood natukese rohkem usaldada romaani, ühesõnaga erinevus on tohutu, ei hakka ütlema kumb parem on(kas raamat v film), jäägu see igaühe enda otsustada, aga kui film meeldis, siis võtke kindlalt ka raamat ette!

5, sest Robert Neville on sangar.

Ka pealkiri tähendab siin hoopis midagi muud kui filmiversioonis, aga see saab selgeks alles päris lõpus.

Eriline üllatus tabas mind aga seetõttu, et alles BAASi kirjutama tulles märkasin mis on selle teose ilmumisaasta. Aastaarvud, millega autor on tegevuse dateerinud, oleks võinud ju lugemise ajal kahtlust äratada, kuid ei. Just eelnevalt sai loetud ühte 10 aastat hiljem ilmunud SF romaani mis mõjus käesoleva kõrval ikka täieliku anakronismina. Aga "I Am Legend" võiks vabalt olla kasvõi tänavu välja antud.

I Am Legend on ulmelugu vampiiri-apokalüpsisest. Peategelaseks on Robert Neville'i nimeline mees, kes on enda teada viimane inimene Los Angeleses ja võib-olla ka kogu maailmas. Eelnevate aastate jooksul, nagu näidatakse hiljem Neville'i silmade läbi nähtud tagasivaadetes, on inimkond hukkunud pandeemia tagajärjel. Kuid kõik pole mitte surnud, vaid osad on muutunud veretoidulisteks vampiirideks.

Iga päev sõidab Neville autoga ringi, kogub varustust, parandab oma maja kindlustusi ja tapab vampiire, kes on päeval päikese eest peidus ja transsi langenud. Öösel peidab ta end oma majas rünnakute eest, kus ümberkaudsed vampiirid tema ehitatud kindlustusi maha kiskuda üritavad.

Üksindus, pidevas sõjaseisukorras elamine ning lein kaotatud naise ja tütre pärast mõjuvad Neville'i vaimsele seisundile laastavalt. Et sellega võidelda, püüab ta pandeemia kohta algeliste laborivahendite ja raamatukogu abil rohkem uurida. Samuti mitmekordistab ta pingutusi vampiiride igapäevaseks tapmiseks, mille tulemusena vähenevad ka igaöised rünnakud. Siis aga ühel päeval ilmub Neville'i juurde naine, kes tundub olevat terve nagu temagi...

Ma pean ütlema, et Matheson on väga võimekas õuduskirjanik. Õudus ei tule siin raamatus mitte hirmust vampiiride ees, vaid peategelase enda olukorrast. Neville'i mõistust lagundav üksindus, depressioon, stress ja lein on õõvastavad. Sama õudne on sellest kõigest sündinud lootusetu vihkamine, millega ta vampiire hävitab - viimastele võib raamatu edenedes hakata juba kaasa tundma

Raamatu lõpplahendus on niivõrd kuulus, et ma olin sellega mingis mõttes tuttav juba enne lugemist. See aga lugemisrõõmu vähemaks ei võtnud, kuna oli võimalik loo arenedes jälgida, mismoodi autor on üles ehitanud varjatud aga tagantjärele ilmselget lahenduskäiku, mis selleni viib. Ma kujutan ette, et mitteteadlikule lugejale võiks see mõjuda sama põrutavalt, kui Agatha Christie loodud lahendus raamatus "Roger Ackroydi mõrv".

Teose mõjukusest ei saa ka üle ega ümber. Selle lühikese, napilt romaani mõõtu välja andva loo õlgadel seisavad kõik zombi-apokalüpsise tüüpi raamatud ja filmid, mida järgnevate aastakümnete vältel tehtud on. Ka loo lõpplahenduse ideed on järele tehtud kümneid ja kümneid kordi. See ei jäta küll kahjuks lugemiselamusele mõju avaldamata.

Teatud mõttes ongi selliste alustekstide juures probleemiks, et loendamatud hiljem tulnud töötlused, pastiššid ja koopiad tekitavad mulje, et seda kõike on juba nähtud, ning selle olemuslikku värskust ja teravust on võimalik küll mõista aga mitte tunnetada.

Õnneks on peategelase Neville'i hullumeelne klaustrofoobiline õudus autori poolt kujutatud sedavõrd hästi, et hoolimata ukse taga ootavate näljaste hordide banaalsusest tänapäeva lugeja silmis on Mathesoni lugu jätkuvalt lugemist väärt.

Hinnang: 7/10