Londoni kirjandustaeva kõrgustesse sööstab uue tähena 19-aastane tüdruk, kelle esimene luulekogu paneb kriitikud ja lugejad kihama. Kui imelast seltskonnale näidatakse, tunnevad kõik pettumust - trullakusele kalduv lihtne maatüdruk, kellele salongiõhtu on sulaselge piin. Pärast raamatu esitlust kaob tüdruk taas oma maakoju ja kirjastaja ootab linnas asjatult uusi värsse, mida ei tule ega tule. Lõpuks saadab kirjastus tüdruku juurde maale asja uurima ühe naistöötaja, kelle suu läbi ongi kogu lugu edasi antud. Naistöötajal tekib neiuga usalduslik suhe, aga luuletuste kirjutamisest keeldub neiu rääkimast, öeldes vaid, et rohkem neid ei tule. Selgub, et senised värsid olid kõik valminud hoopis neiu pere suvekodus ja nende saamisprotsess oli valuline ja vastutahtmist. Jääb mulje, et läbi tüdruku käe on luuletusi kirjutanud hoopis keegi hauatagune ja lahendus seisneb suvemaja kaugemas minevikus.
Jutt on ilmunud kogumikus "This Mortal Coil" (Arkham House, 1947).