The Best of Connie Willis on kogumik, mis koondab endasse autori neid jutte, mis on võitnud vähemalt ühe kahest kuulsaimast ulmeauhinnast: Hugo (fännide hääletus) ja Nebula (kirjanike hääletus). See, et nõnda auhinnatud jutte on terve kogumiku jagu, on üsna ebatavaline ja tekitab aukartust juba enne lugemist.
A Letter from the Clearys (1982) 7/10
Lugu algab üsna lihtsalt: metsatalus elav teismeline Lynn läheb koos koeraga postkontorisse, samal ajal kui tema pere tegeleb kasvuhoone ehitamisega. Kuid siiski on selle kõige taga midagi sünget ja see asjaolu muutub selgemaks iga lisanduva infokilluga...
Täitsa meisterlik töö, just õhkkonna loomise ja info järk-järgulise avaldamise poolest. Lahendus on küll miski, mida on väga palju kasutatud - aga silmapaistev variatsioon sellel teemal on siinne lugu kindlasti. Nebula auhinna võitja.
At the Rialto (1989) 4/10
Peategelane, doktor Ruth Baringer saabub Rialto hotelli Hollywoodis, et osaleda kvantfüüsika konverentsil. Segadus, mis konverentsil toimuma hakkab, on võrreldav konverentsi teema endaga.
Humoorikas lugu ju on, kuid selle paremaks hindamiseks peab vahest rohkem füüsikast aru saama. Mulle jäi siit pihku vaid paar head nalja konverentside teemal, muus osas jäi kogu tegevus eesmärgituks ja tüütuks sahmimiseks. Nebula auhinna võit näitab aga, et probleem on pigem minus.
Death on the Nile (1993) 7/10
Kolm paarikest Ühendriikidest on pikemal turismireisil ning on parajasti jõudmas Euroopast lennukiga Egiptusesse. Nende omavahelised suhted on aga juba sõlmes - loo jutustaja abikaasal jätkub silmi ainult teise naise jaoks, tolle abikaasa on omakorda pidevalt purjus ja kolmanda naise keskendumine turismiinfole on pea maniakaalne.
Puhas õuduslugu ja väga hea veel pealegi. Õhkkonna loomises on autor jälle meisterlik - mitte midagi otseselt õudset loo jooksul ei juhtu, aga kõhe on sellegipoolest kogu aeg. Ma ei saa küll eriti aru sellest, miks ta lahenduse juba esimese paari leheküljega ette annab. Hugo auhinna võitja.
The Soul Selects Her Own Society: Invasion and Repulsion: A Chronological Reinterpretation of Two of Emily Dickinson's Poems: A Wellsian Perspective (1996) 9/10
Teadusartikkel, mis esitab seose Emily Dickinsoni luule ja H. G. Wellsi raamatus "Maailmade sõda" toimunud marslaste sissetungi tagasilöömise vahel. Asjaolu, et Dickinson oli selleks ajaks juba mõned aastad surnud, ei heiduta artikli autorit vähemalgi määral.
Fantastiliselt naljakas lugu, seda tõenäoliselt igaühele, kes on akadeemilise kirjaviisiga kokku puutunud. Satiiriliselt teadusartiklite stiili järele aimav lugu koos lõputute viidete ja märkustega on parim humoorikas lugu siin kogumikus. Hugo auhinna võitja.
Fire Watch (1982) 6/10
Umbes poole sajandi kauguses tulevikus tegeleb Oxfordi ülikooli ajaloo-osakond ajarändudega. Peategelasest üliõpilane on kaks aastat valmistunud praktikaks püha Pauluse rännakutel osalemisel, kuid bürokraatliku vea tõttu saadetakse ta hoopis Londoni Saint Pauli katedraali, kus ta peab seda kaitsma Teise Maailmasõja-aegse pommitamise eest.
Iseenesest täiesti tugev teema (autor on Oxfordi ajarändude teemat ka hilisemates romaanides kasutanud), koos väikese moraaliga. Samas, kuigi autor on ilmselgelt selle ajaloohetke kirglik huviline, ei läinud lugu ise mulle eriti korda. Teisest küljest võitis see nii Hugo kui ka Nebula auhinna...
Inside Job (2005) 6/10
Hollywoodis väikest ajalehte pidavad Rob ja Kildy, kelle väljaanne keskendub posijate, soolapuhujate ja muude petiste paljastamisele, satuvad äkki millegi veidra peale. Üks keskpärane meedium käitub nimelt sedasi, nagu räägiks tema kaudu tõesti ühe ammu lahkunud inimese vaim...
Selle loo tugevuseks on eelkõige H. L. Menckeni tegelaskuju esitamine - ma usun, et autoril oli ka endal dialooge kokku ladudes päris lõbus. Muus osas jääb see pigem tugevaks keskmiseks (samas võitis see siiski Hugo auhinna).
Even the Queen (1992) 8/10
Kui peategelane saab teate, et tema varastes kahekümnendates tütar on liitunud ühe kahtlase sektiga, võtab ta seda esialgu rahulikult - kuid see asjaolu ajab jalgele kõik teised perekonna naisliikmed nelja põlvkonna ulatuses.
Tõsiselt lahe ja naljakas lugu - ehk mitte isegi niiväga ainult teema poolest vaid hoopis suurepäraselt seda lahkava lõunastseeni pärast, kuhu on kogunenud kogu naispere, et noorele tüdrukule aru pähe panna (teda ennast aga ei tule kohalegi). Lugu võitis nii Hugo kui ka Nebula auhinna.
The Winds of Marble Arch (1999) 9/10
Abielupaar Tom ja Cathy on konverentsil Londonis, kuhu nad olid viimati sattunud vaese noorpaarina. Kuid nende rõõmus naasmine muutub peagi süngeks - nende vanad sõbrad on muutunud ja Tom tunneb, et midagi hirmsat varitseb Londoni metroos (või kas ta hakkab mõistust kaotama?)...
Imeliselt hea nukker-eleegiline lugu kõige maise kaduvusest. Korraks kartsin ma, et autor võtab ette lihtsalt veel ühe variatsiooni Londoni pommitamise teemal, kuid seekord oli see vaid vahend, mitte peateema. Lisaks on siinse, muidu läbinisti kurva loo lõpus siiski üks helge lootusekiir. Hugo auhinna võitja.
All Seated on the Ground (2007) 6/10
Maale saabub lendav taldrik tulnukatega - kuid need vahivad pärast laevast väljumist lihtsalt inimesi vihase näoga ja kõik katsed nendega suhelda jooksevad liiva. Erinevad teadlased on juba käega löönud, kuni peategelane märkab juhuslikult, nagu reageeriksid tulnukad ühele jõululaulule...
Üsna lõbus lugu, kus muiata saab igaüks, kes kunagi koorilauluga kokku on puutunud. Siiski ei tundu see mulle jälle väga enamat tugevast keskmisest (Hugo auhinna see siiski jällegi teenis).
The Last of the Winnebagos (1988) 7/10
Lugu algab, kui peategelane, ajalehe juures fotograafina töötav David on parasjagu sõitmas paari uudisloo jaoks pilte tegema. Korraga märkab ta tee juures midagi erakordset - surnud koiotti. Sellest alates hakkab aeglaselt välja tulema, mis selles maailmas juhtunud on...
Jälle üks lihtsalt hea ja tugev lugu - alguses tuleb lugejal lahendada mõistatus, mis siin ajaloos teistmoodi läinud on, siis aga võtab lugu veel ühe uue ja ähvardava pöörde. Nebula auhinna võitja.
Kõigil lugudel on ka autori järelsõnad, mis natuke lugude kirjutamise tausta avavad. Lisaks on toimetaja (Anne Lesley Groell) ära toonud veel autori ühe tänukõne Worldconi aukülaliseks valimise eest ja teise ulmekirjanduse Grand Master auhinna eest.
Hinnang: 8/10 (tõstan natuke keskmist hinnet, sest ei ole autori süü, et mina At the Rialto loost midagi aru ei saa ja terve kogumik ei peaks selle all kannatama).
A Letter from the Clearys (1982) 7/10
Lugu algab üsna lihtsalt: metsatalus elav teismeline Lynn läheb koos koeraga postkontorisse, samal ajal kui tema pere tegeleb kasvuhoone ehitamisega. Kuid siiski on selle kõige taga midagi sünget ja see asjaolu muutub selgemaks iga lisanduva infokilluga...
Täitsa meisterlik töö, just õhkkonna loomise ja info järk-järgulise avaldamise poolest. Lahendus on küll miski, mida on väga palju kasutatud - aga silmapaistev variatsioon sellel teemal on siinne lugu kindlasti. Nebula auhinna võitja.
At the Rialto (1989) 4/10
Peategelane, doktor Ruth Baringer saabub Rialto hotelli Hollywoodis, et osaleda kvantfüüsika konverentsil. Segadus, mis konverentsil toimuma hakkab, on võrreldav konverentsi teema endaga.
Humoorikas lugu ju on, kuid selle paremaks hindamiseks peab vahest rohkem füüsikast aru saama. Mulle jäi siit pihku vaid paar head nalja konverentside teemal, muus osas jäi kogu tegevus eesmärgituks ja tüütuks sahmimiseks. Nebula auhinna võit näitab aga, et probleem on pigem minus.
Death on the Nile (1993) 7/10
Kolm paarikest Ühendriikidest on pikemal turismireisil ning on parajasti jõudmas Euroopast lennukiga Egiptusesse. Nende omavahelised suhted on aga juba sõlmes - loo jutustaja abikaasal jätkub silmi ainult teise naise jaoks, tolle abikaasa on omakorda pidevalt purjus ja kolmanda naise keskendumine turismiinfole on pea maniakaalne.
Puhas õuduslugu ja väga hea veel pealegi. Õhkkonna loomises on autor jälle meisterlik - mitte midagi otseselt õudset loo jooksul ei juhtu, aga kõhe on sellegipoolest kogu aeg. Ma ei saa küll eriti aru sellest, miks ta lahenduse juba esimese paari leheküljega ette annab. Hugo auhinna võitja.
The Soul Selects Her Own Society: Invasion and Repulsion: A Chronological Reinterpretation of Two of Emily Dickinson's Poems: A Wellsian Perspective (1996) 9/10
Teadusartikkel, mis esitab seose Emily Dickinsoni luule ja H. G. Wellsi raamatus "Maailmade sõda" toimunud marslaste sissetungi tagasilöömise vahel. Asjaolu, et Dickinson oli selleks ajaks juba mõned aastad surnud, ei heiduta artikli autorit vähemalgi määral.
Fantastiliselt naljakas lugu, seda tõenäoliselt igaühele, kes on akadeemilise kirjaviisiga kokku puutunud. Satiiriliselt teadusartiklite stiili järele aimav lugu koos lõputute viidete ja märkustega on parim humoorikas lugu siin kogumikus. Hugo auhinna võitja.
Fire Watch (1982) 6/10
Umbes poole sajandi kauguses tulevikus tegeleb Oxfordi ülikooli ajaloo-osakond ajarändudega. Peategelasest üliõpilane on kaks aastat valmistunud praktikaks püha Pauluse rännakutel osalemisel, kuid bürokraatliku vea tõttu saadetakse ta hoopis Londoni Saint Pauli katedraali, kus ta peab seda kaitsma Teise Maailmasõja-aegse pommitamise eest.
Iseenesest täiesti tugev teema (autor on Oxfordi ajarändude teemat ka hilisemates romaanides kasutanud), koos väikese moraaliga. Samas, kuigi autor on ilmselgelt selle ajaloohetke kirglik huviline, ei läinud lugu ise mulle eriti korda. Teisest küljest võitis see nii Hugo kui ka Nebula auhinna...
Inside Job (2005) 6/10
Hollywoodis väikest ajalehte pidavad Rob ja Kildy, kelle väljaanne keskendub posijate, soolapuhujate ja muude petiste paljastamisele, satuvad äkki millegi veidra peale. Üks keskpärane meedium käitub nimelt sedasi, nagu räägiks tema kaudu tõesti ühe ammu lahkunud inimese vaim...
Selle loo tugevuseks on eelkõige H. L. Menckeni tegelaskuju esitamine - ma usun, et autoril oli ka endal dialooge kokku ladudes päris lõbus. Muus osas jääb see pigem tugevaks keskmiseks (samas võitis see siiski Hugo auhinna).
Even the Queen (1992) 8/10
Kui peategelane saab teate, et tema varastes kahekümnendates tütar on liitunud ühe kahtlase sektiga, võtab ta seda esialgu rahulikult - kuid see asjaolu ajab jalgele kõik teised perekonna naisliikmed nelja põlvkonna ulatuses.
Tõsiselt lahe ja naljakas lugu - ehk mitte isegi niiväga ainult teema poolest vaid hoopis suurepäraselt seda lahkava lõunastseeni pärast, kuhu on kogunenud kogu naispere, et noorele tüdrukule aru pähe panna (teda ennast aga ei tule kohalegi). Lugu võitis nii Hugo kui ka Nebula auhinna.
The Winds of Marble Arch (1999) 9/10
Abielupaar Tom ja Cathy on konverentsil Londonis, kuhu nad olid viimati sattunud vaese noorpaarina. Kuid nende rõõmus naasmine muutub peagi süngeks - nende vanad sõbrad on muutunud ja Tom tunneb, et midagi hirmsat varitseb Londoni metroos (või kas ta hakkab mõistust kaotama?)...
Imeliselt hea nukker-eleegiline lugu kõige maise kaduvusest. Korraks kartsin ma, et autor võtab ette lihtsalt veel ühe variatsiooni Londoni pommitamise teemal, kuid seekord oli see vaid vahend, mitte peateema. Lisaks on siinse, muidu läbinisti kurva loo lõpus siiski üks helge lootusekiir. Hugo auhinna võitja.
All Seated on the Ground (2007) 6/10
Maale saabub lendav taldrik tulnukatega - kuid need vahivad pärast laevast väljumist lihtsalt inimesi vihase näoga ja kõik katsed nendega suhelda jooksevad liiva. Erinevad teadlased on juba käega löönud, kuni peategelane märkab juhuslikult, nagu reageeriksid tulnukad ühele jõululaulule...
Üsna lõbus lugu, kus muiata saab igaüks, kes kunagi koorilauluga kokku on puutunud. Siiski ei tundu see mulle jälle väga enamat tugevast keskmisest (Hugo auhinna see siiski jällegi teenis).
The Last of the Winnebagos (1988) 7/10
Lugu algab, kui peategelane, ajalehe juures fotograafina töötav David on parasjagu sõitmas paari uudisloo jaoks pilte tegema. Korraga märkab ta tee juures midagi erakordset - surnud koiotti. Sellest alates hakkab aeglaselt välja tulema, mis selles maailmas juhtunud on...
Jälle üks lihtsalt hea ja tugev lugu - alguses tuleb lugejal lahendada mõistatus, mis siin ajaloos teistmoodi läinud on, siis aga võtab lugu veel ühe uue ja ähvardava pöörde. Nebula auhinna võitja.
Kõigil lugudel on ka autori järelsõnad, mis natuke lugude kirjutamise tausta avavad. Lisaks on toimetaja (Anne Lesley Groell) ära toonud veel autori ühe tänukõne Worldconi aukülaliseks valimise eest ja teise ulmekirjanduse Grand Master auhinna eest.
Hinnang: 8/10 (tõstan natuke keskmist hinnet, sest ei ole autori süü, et mina At the Rialto loost midagi aru ei saa ja terve kogumik ei peaks selle all kannatama).