Sisust. Ameeriklastest abielupaar on Londonis. Peamiselt eesmärgiga osaleda mingil konverentsil aga käia ka teatris, kohata vanu sõpru ning meenutada häid aegu. Nimelt külastasid nad Londonit oma 20 aastat tagasi (nende mõistes) puruvaeste üliõpilastena. Noh seda viimast küll sõnaselgelt öeldud pole aga... julgen oletada. Nüüd on nad paremal järjel ning võiksid endale ka taksosõitu lubada. Aga mees tahab siiski kõiki oma asju metrooga ära ajada, sest – nii ta väidab – see on kiirem kui takso. Seal, metrootunnelites ekseldes, juhtubki, et ta tajub äkki mingit kummalist puhangut – hirmu, mahajäetust, verd ja kes teab mida kõike veel. Tegemist oleks nagu puhanguga (sellest siis pealkirja Winds) teisest kohast või ajast. Seda nähtust hakkabki mees uurima.
Üldiselt on tore lugeda teksti, kus pealiini kõrval jooksevad veel mõned ning kõik lõpuks kenasti kokku tõmmatakse. Igal sammul õhkub eeltööd ja professionaalsust. Paraku on eelnevast ka tingitud jutustuse kitsaskohad. Hetketi jätab liigse konstrueerituse mulje ning pidev metroojaamade nimetamine ning erinevatel liinidel sõitmine võib kohati (aga tõesti vaid kohati) tüütuks muutuda. Samas aga meeldis see, kuidas lugejat peteti mingisse oletusse ning siis jälle teisale juhiti. Selles mõttes oli korralik lõpp. Ja korralik hinne tuleb muidugi ka.