Kui Willise ylejäänud loominguga võrrelda, siis kujutab käesolev teos endast ysna õnnestunud synteesi varem kirjutatud raamatutest "Doomsday Book" ja "Bellwether". Yhest kyljest ekspluateeritakse siin ohtrasti ajamasinat ja teisest kyljest leiab aset yleyldine mõnusalt jabur sagin ja sebimine. Vaestest peategelastest hakkab vahepeal päris kahju kohe..
Kurja Vaimuna heljub terve teose kohal Mrs. Shrapnelli tegelaskuju. Tollel daamil on tervelt kolm silmapaistvat omadust. Esiteks on ta tohuturikas. Teiseks tohutult aktiivne ja toimekas. Kolmandaks logisevad tema peas kõik need kruvid milliste mittelogisemine terve mõistusega inimesi Leedi Shrapnelli taolistest eristab.
Oma järjekordse projektina on Leedi Shrapmell ette võtnud Coventry Katedraali taastamise. Too ehitis sai nimelt 1940. aastal sakslaste poolt maatasa pommitatud. Et taastatav hoone vähegi autentne välja saaks nägema, siirdub Shrapnell Oxfordi Ylikooli ajalooteaduskonda ja teatab et "tema on Tallinast ja tema maksab". Kõik ajaloolased läbi ajamasina marss-marss minevikku ja tollipulkadega toda õnnetut klatedraali mõõtma.
Oxfordi teadlased on esialgu rõõmu pärast arust ära. Sellest ajast peale kui selgus, et ajamasina abil minevikust väärtuslikke esemeid kaasa ei saa tuua on igasugu finantseerimine katastroofiliselt kokku kuivanud. Keda see ajalugu ikka niiväga huvitab.
See heameel läheb neil aga peatselt yle. Polkovniku lese maneeridega Leedi Shrapnell paneb terve teadurite kollektiivi tööle 48 tundi ööpäevas. Asi viib lõpuks selleni, et raamatu peategelane Ned, kes on vahet pidamata mööda XX sajandi erinevaid aastakäike ringi jahmerdanud, hakkab magamatusest ja väsimusest lõpuks "kuradikesi nägema" ja satub haiglasse.
Ka seal ei jäeta teda rahule. Niipea kui Leedi Shrapnell vaese Nedi kätte leiaks, saadaks ta tolle kõigest hoolimata jälle mingi idiootliku ylesandega kuhugi minevikku. Selle vältimiseks sokutatakse Ned salamahti kahenädalasele puhkusele. XIX sajande teise poolde, Viktooria ajastusse. Räägitakse et pidada hea rahulik periood olema.
Kak bõ net tak! Vaene ajaloolane satub kostiliseks tollesama Leedi Shrapnelli kauge esiema juurde. Kes ei olnud oma järeltulijast millegipoolest parem, kui nii.. leebelt väljenduda. Peale selle hakkavad ymbruskonnas aset leidma igasugu jaburad ajaparadoksidest tingitud sekeldused. Ette rutates võib öelda, et enese korraliku väljamagamiseni Ned kõige selle käigus ei jõuagi.
Kokkuvõtteks. Igati lõbus lugu. "Bellwether" meeldis mulle tegelikult siiski rohkem. Kuid ka see raamat on igati viite väärt. Võitis muuhulgas ka 1999 aasta Nebula. Willise kuues Nebula, kui ma õigesti mäletan. Lugemisel võib algus, või siis, ytleme raamatu esimene kolmandik ehk pisut segane tunduda. Edasi läheb tekst aga juba selliseks, et ei raatsi raamatut käest panna. Igati vahva asi ja imo oma auhinda väärt.