Lugu algab sellega, et yhe keemiakontserni laboratooriumites töötatakse välja eriti vinge uus tehnoloogia, mis vabrikukorstendesse installeeritult paiskab atmosfääri koos sinise suitsuga sääraseid kavalaid kemikaale, mis kõik osooniaugud otsemaid ära lapivad. Tõsi kyll, kontserni direktor vaevleb kahtlustes – läbiproovimata asi, ei või iial teada millised kõrvaleffektid sellega kaasneda võivad..
Sealt edasi läheb lahti säherdune vaimukate stseenikeste tulevärk, et hoia yhe käega raamatust, teisega kõhust. Kuskilt otsast kuidagipidi sarnane Bellwetheriga.. aga kontsentreeritum ja esialgu tundub et isegi parem.
Absoluutselt ainus mis ma sellele loole ette oskan heita on kerge segadus grupi naiskodanikega, kelle yhiseks nimetajaks olid “Brad MacAfee kihlatud”. Neid oli seal sedavõrd mitu et hoolimata sellest et autor oli nad identifitseerimise hõlbustamiseks eri värvi kinnastega varustanud, läksid nad mul umbes poole jutu peal lootusetult segamini.
Kokkuvõteks. Võimalik et seni parim Connie Willise tekst mida seni lugenud olen. Hindeks kõhklematu viis pluss.