Näeme pommikatastroofi üleelanud perekonda oma elu inimtühjas kolkas elamas. Inimeste psüühiline seisund on ebastabiilne vähimgi vihje katastroofieelsele maailmale on ettearvamatute tagajärgedega. Lugu nagu on ja pole ka. Võin öelda ka milles peitub (minu meelest) Willise kirjanduslikult heal tasemel lugude peamine (võib-olla ainus) puudus. Nad on olukirjeldused. Kirjeldatud on mingit suhteliselt juhuslikku episoodi mingite inimeste elust ning lugeja ylesandeks jaab vestluskatkete ja vihjete jargi ara arvata, mis selles maailmas tegelikult juhtunud on. Ja nii iga kui viimane lugu. Igasugustele auhinnakomisjonidele naib selline stiil vagagi meeldivat, kuid niipalju kui ma Connie Willise lühijutte olen lugenud, olukirjeldused on nad kõik.