(jutt aastast 1985)
eesti keeles: «Kõik mu kallid tütred»
antoloogia «Aphra» 2005
Kõik see agiteeritud klähvimine pervertidest meessoo aadressil on tädil sedavõrd kuraasikalt ja stiilselt välja kukkunud, et ausaltöelda, mulle päris meeldis..
Huvitav et see tekst lugejaile sedavõrd erinevat mõjub. Minul igastahes oli pool aega suu kõrvuni ;) Kui need ylejäänud naisõigusluse peal ära pööranud autorid kõik nii hästi kirjutada oskaksid.. ehh.
Huvitav oleks lugeda mõne naisbaaslase arvamust selle jutu kohta.
Minul ei tekkinud juttu lugedes kõik-mehed-on-sead assotsatsiooni. Pigem nägin ma loos püüdu pisut üle võlli keerates näidata abituse ängi ja võimetust. Autor on kasutanud selleks seksuaalvägivalla motiivi.
Tegevuse toimumispaik – piiratud territooriumiga ajast maha jäänud tehisjaam kuskil kauges kosmoses. Kohta kutsutakse õpilaste poolt, kes pole seal mitte omast vabast tahtest, Põrguks (ka väljend „jumalast neetud koht” esineb tekstis). See on habras keskkond, justkui kaardimajake, mille needuseks (ja ka päästjaks) peab minategelane puid (papleid – kiiresti kasvavaid, kuid väheväärtuslikke puid), mille juured nii lõhuvad kui hoiavad kogu kupatust koos. See kõik sarnaneb kangesti noore inimolevuse hingega – paradoksaalne ja habras.
Tegelasteks rikkurite, fondi- ja mahajäänud äärealadelt pärit lapsed, keda võiks kokku võtta fraasiga – armastusest hüljatud lapsed.
Loo võtmelauseks võib pidada „neil pole ju küüniseid, neil pole hambaid”, nad ei saa ennast kaitsta. Nagu väikesed loomad poiste käes, nii ka lapsed meeste/isade käes.
Tänapäeval tuleb järjest enam ilmsiks õõvastavaid pedofiilia, verepilastuse ja muude seksuaalperverssuste juhtumeid, üks võikam kui teine. Ka teismeliste seksorgiates pole midagi uut. Selles kontekstis tundub lugu appikarjena – inimlikkuse kaotamise, vastutuse eiramise, oma vajaduste iga hinna eest rahuldamise vastu. Kes kaitseb abituid küünte ja hammasteta lapsi?
Märgiline minu jaoks on ka tõik, et emasid on mainitud loos vaid kahel korral – asendusema ja surnud ema. Ema tähistab tavaliselt armastust, kaitset, lohutust, kuid selles maailmas neid väärtusi pole. Lähedus inimeste (noorte) vahel piirdub brutaalse seksiga. Perekesksete pedofiiliajuhtumite puhul on tihti imestatud, et kus olid ema silmad. Vahest siit ka ema kuju puudumine tekstis.
Minu jaoks oli see lugu käeraudades hapras kaardimajas lõksus lastest, kes Põrgus oma õudustega üksi, teadmata kelle poole pöörduda, sest nad ei tea, kes on Isa – kas ahistaja või ükskõikne eneserahuldaja.
Kogu see tants on lõputu nõiaring, armastuseta lastest kasvavad ainult armastusvõimetud vanemad – poistel on loomakesed, poistest kasvavad mehed, mehed saavad armastuseta sigitatud lapsi...
See tõlgendusvariant oli nalja pärast ära toodud.
Jutu kui propagandavahendi kohta on autor ise pakkunud kujundi – lugeja on tessel, kelle kõikudesse aukudesse autor oma räpast riita topib. Abitu lugeja, kelle kriitiline mõtlemine on kunstiliste vahenditega kärbitud, kellel puudub võimalus vastu hakata.
Tegemist on vägistava jutuga.
„Ülesküntud uudismaa“,
„Elu tsitadellis“