See lühike jutt kuulub Macheni hilisemasse loomeperioodi, mil ta ei kirjutanud enam ühtegi tasemel teksti. Miks see nii läks, ei tea. Samas tekitas see lugu minus teatava kõhedustunde, mis peaks õudusjuttude puhul nagu eeldusekski olema, kuigi ega täiskasvanud inimest pole lihtne lihtsalt paberile pandud sõnadega hirmutada. Loos on idee, mis on vormistatud väga tuimalt ja argises stiilis. See on otsekui reaalses elus juhtunud sündmuste kirjeldus, mälestuskild, mille käigus pöördutakse ka lugeja poole. On kirjeldatud kahte episoodi, milles autor justkui oleks juhtunud pealt nägema poisikeste kummalist ja arusaamatut mängu Londoni äärelinnas. Esimeses neis imiteeritakse ühe mänguosalise peksmist ja tapmist. Teine on keerulisem ja sarnanes koos autoriga teise sündmust pealt näinud inimese jutu järgi Ida-Aafrikas elava asika hõimu (??) "Njoru-rituaalile". Ka tolle mängu või rituaali tulemuseks oli ühe osalise näiline surm, ent nagu hiljem selgus, mitte üldsegi näiline. Lugu oleks saanud paremaks teha, kui see oleks olnud vähemalt poole pikem ja rohkem ilukirjanduslikus vormis. Puändiks on tsitaadid ajalehest, mis ilmselt just seetõttu on tekstis suurtähtedega (imiteerides artikli pealkirja), kuid paratamatult tekkis seos mingisuguse 19.sajandi õudusjutuga, kus viimane lause oli kirjutatud suurte tähtedega ja lõpetatud mitme hüüumärgiga, mis peaks pahaaimamatut lugejat siis rohkem rabama.