"The Terror" kirjeldab looma-, linnu-, kala- ja putukariigi mässu inimliigi ülemvõimu vastu. See mäss on aga nii nõrga ja juhusliku iseloomuga, et raamatu tegelased, riigivõim ja muidugi ka lugeja ei saa aru, mis tegelikult toimub - ei saa aru, kes on mõrvar. Romaanis on äratuntavalt mõrvamüsteeriumi iseloomulikke jooni.
On aasta 1915, käib Esimene Maailmasõda (mida tollal veel selle nimega muidugi ei kutsutud) ja Inglismaal valitseb arusaadavalt sõja-aja ärevus. Osaliselt just seetõttu jääb inglastel märkamata terve rida kummalisi traagilisi juhtumeid, mille omavaheline seos pole sugugi selge: sõjalendur kukub koos lennukiga surnuks; keegi mees kukub kaljuservalt alla, ehkki koht on talle tuttav; hirmust hullunud hobused tambivad surnuks laagris viibinud sõjaväelasi; leitakse soomülkasse uppunud kohalik, rajast kümmekond meetrit kõrval; on mitmeid tapmisjuhtumeid (?), kus põhjuseks on ilmselt lämbumine; püssirohuvabrikus toimuvad plahvatused, mis toovad kaasa palju inimohvreid jne. Riigivõimud on kehtestanud taolistele uudistele range tsensuuri, nii et ajalehtedes ei ilmu midagi. Seepärast võivad inimesed märgata ainult enda lähikonnas toimuvaid sündmusi ega mõisteta, et analoogilisi asju toimub üle terve riigi. Loos vaadeldud episoodid juhtuvad ühes Walesi maakohas, kus mõistatusele üritab lahendust leida intelligentne maa-arst dr Lewis. Valdavalt koosnebki tekst juhtumite kirjeldustest ja dr Lewise ning tema mõnede tuttavate peamurdmisest toimuva kohta. Peamurdmist jätkub, sest episoode on rohkesti, neid on raske seostada ja rahva hulgas liigub palju kuulujutte, kus domineerivaks on see, et sakslased on imbunud Inglismaale ja nende agendid saboteerivad.
Romaani narratiiv on kergelt kriminullihõngulise loo kohta kuidagi liiga staatiline - surmajuhtumid on kuidagi monotoonses reas ja vihjeid võimalikule lahendusele nagu polegi (või siis olen mina loll). Minil määral põnevust siiski on. Lõpus pakub minajutustaja ka võimalikke selgitusi, miks mingi osa loomariigist äkki inimese vastu üles tõusis, aga need selgitused jäävad ilmselgelt väheveenvateks. Miks ainult Inglismaa? Miks piirdus loomade veider agressiivsus ainult ühe aastaga? Ja teised küsimused. Siiski on romaan väidetavalt inspireerinud rohkesti teisi autoreid samal teemal uusi teoseid kirjutama.
Lugesin romaani raamatust "The Terror and Other Tales. Vol. 3 of the Best Weird Tales of Arthur Machen" (Chaosium, 2005). Lühem versioon "The Coming of Terror" on pärast esmailmumist 1917. aastal leidnud ümbertrükkimist kogumikus "The White People and Other Stories. Vol. 2 of the Best Weird Tales of Arthur Machen (Chaosium, 2003). Mõlemale kogumikule on kirjutanud sisuka eessõna kirjandusloolane S. T. Joshi, ehkki ta kordab end mõnevõrra.
Turgatas veel pähe mõte, et Machenit pole eesti keelde vist tõlgitudki ja 2018. aastal peaks mööduma 70 aastat tema surmast, nii et autoriõiguste eest siis enam maksma ei peaks...