Ei tahaks esmatutvuse järel kiidetud autorit kohe maha teha, aga paraku. Jutustuse proloog sisaldab ühe erakliku filosoofi ja müstika-uurija ning ühe profaani vestlust, kus erak selgitab oma ekstravagantset maailmavaadet Kurjuse, Patu ja Vooruse olemuse osas. Keskmiselt huvitav, aga mitte väga originaalne. "White People´i" põhiosa moodustab ühe käsikirjalise vihiku tekst, mille erak annab oma jutu ilmestamiseks vestluskaaslasele lugeda. See on pikk ja tüütu lugu, osaliselt vist ka seetõttu, et tekst pole absoluutselt liigendatud, puuduvad taand- ja tühiread. Tegu on ühe enesetapu teinud teismelise tüdruku üleskirjutusega oma lapseea üleelamistest ja tema hoidjatädi jutustatud legendidest. Suhteliselt segastest sündmustest võib aru saada, et tüdruk oli kuidagi ära valitud haldjataoliste olevuste poolt, nood lasid tal end mõnikord näha ja suhtlesid lapsega. Taustaks on lapsehoidja lood paganlikest rituaalidest, mida kohalikud ümbruskonna metsades läbi viisid ja mille tagajärjeks olid mitmesugused ümberkehastumised ja muud üleloomulikud reaalsusevahetused. Epiloogis täiendab erakfilosoof veel lühidalt seda, mida ta juba varem on selgitanud.
"White People´it" peetakse üheks parimaks Macheni tekstiks, aga mulle on see lapsik haldjate-värk vastukarva. Üldiselt annab see aga lootust, et Macheni viletsamateks peetavad jutud võivad just need õiged "kompud" olla.