Dyson - vanapoisilikult koduste harjumustega raamatukoi - istub oma Londoni kodus, kui tema juurest astub läbi vana sõber Salisbury. Salisbury räägib oma elust maamajas ja mainib, et mõne nädala eest läks nende kandis jäljetult kaduma üle nõmme kõndinud tüdruk. Dyson ei usu Salisbury kahtlusi, et see võiks olla mõni sisemaale eksinud meremehest kurjategija, ent teema pole nii või teisiti väga huvitav, sest inimesi jääb kadunuks iga päev. Kummaline on siiski see, et kohalike juttude järgi viisid tüdruku ära haldjad (faeries) - veider mõte 19. sajandi lõpu Inglismaa puhul.
Dysoni kõrvad lähevad aga kikki sõbra teise probleemi peale: tema maamaja aia juurest on ta leidnud mitmel järjestikusel hommikul väikestest ränikildudest moodustatud kujundeid. Neljal hommikul neli kujundit, mis meenutavad kaussi, püramiidi, päikeseketast ja edasitungivat armeed. Juhtumisi on Salisburyl kodus haruldane fajanssnõu, mida hoitakse veel püramiidikujulises kastis ja seetõttu kardab mees, et röövlid plaanitsevad midagi. Kindel on igal juhul see, et tegu pole laste mänguga ja piirkonnas ränikivi ei leidu. See lugu sunnib Dysonit sõbraga tolle maamajja asja uurima.
Midagi näib toimuvat, sest maja ümbritsevale kivimüürile ilmub öösiti väikesi mongoliidse silma kujulisi joonistusi, mis joonistuse kõrguse järgi näivad olevat laste tehtud. Kuidas see kõik kadunud tüdrukuga seostub, loete juba ise mõnest Macheni kogumikust.
Kergelt kriminulli meenutav lugu on mõjutanud ka Robert E. Howardit, kes kirjutas samal motiivil jutu "The Little People". Märkan praegu, et Macheni bibliograafias on jutt "The Turanians" (1924) - pole lugenud, aga pealkirja järgi julgeks pakkuda, et samuti samal teemal.