Carroli süžeede ümberjutustused võivad tihti kõlada kuidagi jaburad. Tema tekstid on aga väga lihtsad ja ladusad, romaanid on väga avatud, lugejal pole raskusi sündmustiku omandamisega; oluline on püüda Carrolli emotsionaalne sõnum ja võtta omaks fantastilised seosed ning elu, surma ja armastuse vahekorrad. Nagu tema tekstidele tihti omane, kulgeb ka siin palju tegevust Viinis, magamistubades ja restoranides. Kohati on lugu võimatult naljakas ja siis jälle äärmiselt kurb. Carroll võib endale äärmiselt tugeva prosaistina lubada selliseid pööraseid süžeekäänakuid ja fantaseerimisi, mis mitmete teiste kirjanike esituses oleksid idiootlikud. Nagu näiteks inimesi kuju võtnud rääkiv rott või enese elus edasi-tagasi reisimine. Kõige tähtsam on siiski see, kuidas on kirjutatud ja siin on Carrollile vähe võrdseid.