Võiks ju öelda, et see on Carrollile tüüpiline tekst, kui oleks võimalik defineerida, mis on Carrollile tüüpiline. Teda liigitatakse tihti maagiliseks realistiks (arrgh!) ja modernse fantasy viljelejaks, aga minu meelest tegelevad selle žanri harrastajad justkui natuke muu asjaga. Carroll julgeb tihti teha asju, mida teised ei julge, aga selleks julguseks on vaja ka erilaadseid oskusi ja (võib-olla ka determineeritud sihtgruppi). Igatahes peavad Carrollist kui pidalitõbist eemale hoidma need ulmelugejad, kes ootavat ulmest „usutavust“ ja „loogikat“.
See on muide ainuke Carrolli teos, mis kunagi Hugo auhinnale on kandideerinud; tavaliselt figureerib Carroll Locuse, World ja British Fantasy nominatsioonilistides. Igati suurepärane jutt aga ja saab kindla 5+. Või noh, olgu siin üks tsitaat, et oleks selgem, mida ma täpselt silmas pean: The person on television was talking about Gorgonzola cheese. I had once lived in the same universe as Gorgonzola cheese. Now I lived in one where dead students vacuumed my house and God wouldn`t answer Her phone. Aga tegelikult see jutt ei ole üldse naljakas ja raputab ikka päris läbi.