Joseph Lennox on 10-aastasena olnud osaline oma venna hukkumises. Ta põeb seda kogu elu, isegi siis, kui hiljem kirjutab oma vennast lühijutu, mille alusel tehakse maailmakuulus näidend. Joseph läheb vabakutselise kirjanikuna elama Austriasse ja kohtub seal karismaatilise abielupaari Paul ja India Tate’iga. Joseph armub Indiasse – tunne, või õigemini kirg on vastastikune. Samas on Paul ta parim sõber, keda ta ei tahaks kaotada. Paul näib olevat ärimees, kuid valdab ka imetlusväärselt hästi mustkunsti. Kui Paul India truudusemurdmisest kuuleb, saab ta südameataki ja sureb. Tema mustkunst on aga niivõrd vägev, et ta jääb Josephit ja Indiat hauatagusest maailmas kummitama...
Fantasy meistritööks muudab romaani aga lõpuosa – üksteisele järgnevad puändid. Kui ma lugedes oleks romaani kiitnud eelkõige kui psühholoogilist suhtelugu armastuskolmnurgast, sellist omapärast ja kiiksuga, siis lõpus ei tuleb kiita aga eelkõige Carroli ulmetunnetust. “Voice of our Shadow” on tõepoolest meisterlik psühholoogiline suhteromaan, aga samas 100% teadlik ulme ja 100% Väga Hea Kirjandus, just selline (pealtnäha tava)kirjandus, mida saab viljeleda ainult ulmekirjanik.
Kui sisust veel, siis enamik tegevuses kulgeb kusagil kohvikutes, restoranides, kinosaalides ja magamistubades. Mingeid vapustavaid panoraamstseene ei ole, tunnetest tulvil jutuajamised ja kohvi- ning veinijoomised. Carrol oskab kirjutada kirest ja seksist seda praktiliselt mainimata ja kirjutada õudust ilma igasuguste butafooriliste liialdusteta. Väga kindel “viis”.