Seda Carrolli debüütromaani peetakse tänini üheks tema kõige þanriulmelisemaks, mõned tema hilisemad romaanid on kaldunud rohkem sümbolisimi ja postmodernismi, ehkki täpset diagnoosi pole Carrollile võimalik panna; ta kirjutab väga ainuomases võtmes ega lase end þanrimääratlustest häirida. Tema romaanidel on näikse olevat üsna suur ühisosa, nii et ühe kohta öeldu kehtib paljuski ka teiste kohta. „Naerumaa” peategelaseks on kirjandusõpetaja Thomas Abbott, kes otsustab kirjutada biograafia oma lemmikkirjanikust Marshall France’ist. France oli Austria päritolu lastekirjanik, kes kirjutas oma teosed Missouri kolkalinnas Galenis ja elas seal üldse väga tagasitõmbunult, andmata intervjuusid ja avalikkusega lävimata, ta suri 44-aastasena. Abbotit ja tema armastatut Saxonyt hoiatatakse, et France’i tütar Anna on väga õel naisterahvas, kes ei taha, et tema isast biograafia kirjutatakse. Galenis aga selgub, et Anna on igati meeldiv ja ja kütkestav noor daam, kes Thomase väga hästi vastu võtab. Ta annab ka loa biograafia kirjutamiseks ning peagi saavad temast ja Thomasest armukesed. France’i elu avastades kogeb Thomas Galenis igal sammul midagi mõistatuslikku ja kohati üleloomulikku. Tema eest varjatakse midagi ja see paistab olevat üsna kohutav. Kui selgub, miks Anna ja Galeni elanikud tahavad, et Abbott biograafia kirjutaks, läheb lugu juba üsna pööraseks.
Nagu Carrollit ikka, on ka seda romaani äärmiselt mõnus ja huvitav lugeda. Äärmiselt tugeva prosaistina võib Carroll kirjutada ükskõik millest, ikka on see veenev ja kaasahaarav. „Naerumaa” oleks midagi õuduse ja fantasy vahepealset, selline obsessioonist ja kirest pajatav lugu, mis läheb aina karmimaks ja lõpeb terava puändiga. Võib-olla avaneb romaan paremini mõne Carrolli hilisema romaani kontekstis, kuid ka eraldi võetuna on tegu kahtlemata meistriteosega.