Peategelane on noor kena naisterahvas Cullen James, kelle eraelu ei ole kulgenud just kõige õnnelikumalt – mitmed kurvalt lõppenud suhted ja abort – enne kui ta abiellub endise korvpalluri Danieliga. Pärast lapse sündi hakkab Cullen nägema kummalist unenäoseriaali, mis ühest küljest on nagu ikka uni, teisalt aga kulgeb väga loogiliselt, otsekui mõni fantasy quest. Ta on maailmas, mille nimi on Rondua ja seal seigeldes peab ta leidma viis võluvõimuga kuukonti. Ronduas on Cullenil poeg nimega Pepsi – poeg, kelle ta abordiga tappis… nende võlukontide abil saaks Pepsi vabaks ja pääseks teatavast surnute vaheilmast ja jõuaks sinna, kuhu ta päriselt kuulub. Meie maailmas aga avastab Cullen, et ta on omandanud miskid võluvõimed: palvetamine võib anda reaalseid tulemusi ja ta genereerib sõrmedest välku, näeb ette tulevikku. Veelgi enam, mees, keda ta on välguga tabanud hakkab ise nägema unesid Ronduast.
Romaanil oleks nagu kolm tegevusliini. Culleni eraelu ja maagiliste võimete avastamine; seiklused Ronduas ning ühe lapsmõrtsuka Alvini ja Culleni suhe. Selge, et mitut pidi on need asjad kõik seoses ja romaani põhiteemaks on abort ja süükompleks. Ma pean tunnistama, et need unenäoseiklused olid natuke igavamad. Samuti oleks romaan nagu keskelt olnud pisut tühjavõitu, selles mõttes, et Carrollil on palju äkilisema käiguga raamatuid. Carrollil on tavaks finaalides jätta palju fantastilisi asju seletamatuks aga samas teha ka võimsaid ja šokeerivaid paljastusi ning nii ka seekord. Kui see oleks mul esimeseks loetud Carrolli tekstiks, oleks hindeks ehk „viis“ aga praegu saab rahuloleva „nelja“.