Unenäolise ja irreaalse miljööga lugu. Jutustaja kirjeldab oma viibimist mingisuguses keerulise arhitektuuriga iidses linnas - palju ühendatud hooneid, erinevad tasapinnad jne. Ei ole aru saada, kas ta viibib seal üksi või miks ta seal üldse on. Siis koputab keegi ta uksele ja võõras vanamees vabandab, et on eksinud aadressiga, aga näib, et on mingi tagamõte. Külaskäigule järgneval ööl näeb peategelane und, kus talle avaneb vaade samas linnas asuvast tornikambrist. Kambrisse on asetatud ringikujuliselt toolid, kus istuvad kapuutsides kogud. Mõneti inimese figuuriga, ent varrukatest tolknevad välja küünistega kombitsad. Vaatlejale jääb mulje, et omavahel vaikse suminaga suhtlevad kogud vahendavad mingit kõrgemat jõudu, on selle kurja jõu käepikendused ja hoiavad inimkonda hüpnoosi all, ent viibides ka ise uneluses. Unenäos toimuv saab järje mõned päevad hiljem, kui mees satub linnas samasse tornikambrisse, kust olevused küll kadunud, ent toimub taaskohtumine vanamehega.
Ajakirjas "Crypt of Cthulhu" ilmunud jutt algab tsitaadiga Necronomiconist ("The primal chaos, Lord of all... the blind idiot god - Azathoth."), ent Cthulhu Mythosega seostub eelkõige mesilasekärjega sarnase linna kirjeldus. Lool on süžee (millest osa ette kandsin), kuid tegelikult on "The Sect of the Idiot" jõudemonstratsioon, kus autor näitab oma sõnaseadmise ja keeruliste lausete moodustamise oskust. Pigem on tegu impressionistliku nägemuse kui narratiiviga. Lugu ei ole pikk (ca 9 lk), ent dialoogivaba tiheda teksti ammendanuna jääb tunne, nagu oleks äsja lõpetanud keerulise romaani. Väga raske lugeda ning mõttega jälgida, aga lõppeks ikkagi muljetavaldav õudusjutt. Ja efektne pealkiri muidugi.