Peategelane on antropoloogia ja etnograafiahuviline haritlane, kelle spetsialiseerumisharu on klounid: nende roll erinevates rahvakommetes, festivalidel, tsirkustes, jne. Tüüp on asja sisse elamiseks ka ise klounima esinenud. Juhuslikult saab ta teada kevadise pööripäeva festivalist väikeses Mirocaw linnas. Põhjalik uurimistöö ei anna aga selle pidustuse kohta erilisi andmeid. Vaid tema vana õppejõud Thoss on paarkümmend aastat tagasi üht-teist vatavasse ariklisse koondanud. Näib, et sellest üritusest kas ei teata või ei taheta rääkida. Teadusliku esmaavastaja tunde ajel läheb mees sellesse linnakesse, mis küll kõrgelt tsiviliseeritud riigis asudes on eraldatud ja võõrastesse tõrjuv. Mirocaw linnas viibides läheb asi põnevaks. Ta näeb seal 20 aastat kadunud olnud õppejõudu, ent see põgeneb ta eest. Linna sees eksisteerib otsekui kaks ühiskonda: üks enam vähem harilik, teine mandunud ja pooleldi debiilsusesse langenud degenerantide oma. Selgub ka, et festivali ajal on aastaid toimunud kummalisi enesetappe. Teadlane riietub ise ka klouniks ja lööb festival kaasa, et tajuda asja seestpoolt. Aga just see viimane tegu viib shokeerivate protsesside avastamiseni väikelinna elus. Mis need on, jäägu lugeja avastada.
On mõnus lugeda teksti, mis pakub põnevust põnevuse pärast ega topi lugejale kas siis peidetult või peitmata kujul õpetussõnu, moraali, autori eluvaadet. Esseistika on selleks sobivam zhanr.