Selle raamatu leiab raamatukogus lasteosakonnast. Peategelane Roomet ja teised on 16-17 aastased,...
Selle raamatu leiab raamatukogus lasteosakonnast. Peategelane Roomet ja teised on 16-17 aastased, nii et sellesse vanuseklassi võiks jääda enamik eeldatavaid lugejaid. Noorsooromaan - asjaolu, mis ealiste iseärasuste tõttu ei pruugi meile kõigile sobida. Ent romaan on võitnud 2016. aastal kirjastuse Tänapäev ja Lastekirjanduse keskuse noorteromaani võistluse.
Roomet on hakanud 12-aastaselt nägema varjukujusid, mis osutuvad pikkamisi surnud inimeste surmajärgseks avaldumisvormiks. Ta avastab, et kui öelda neile hingejäänukitele "Sind ei ole enam", siis need haihtuvad ja enam ei naase. Kujudele paistab taoline pääsemine meeldivat. Peale selle hakkab Roomet nägema inimeste pea kohal nende elu liivakellasid. Äraniriseva liiva/elu hulga järgi oskab poiss hinnata inimese elu surmahetke. Samuti näeb ta liivakellade mõranemist, õhenemist vms veidi enne õnnetusi, mis viivad selle inimese surmani. Seega on Roomet küllaltki ebameeldivas olukorras, kus 1) oma nägemusega on raske uskuma panna teisi inimesi, kellel see oskus puudub 2) erinevus koolilaste hulgas toob kaasa kiusamist 3) kaasnevad hirmud vaimuhaiguse ees 4) probleemid pere sees jne.
Nooruk on suundunud kiusamise eest Lihulas "suurlinna" Viljandisse. Seal on ta "kostil" vanatädi juures, ent peamiseks oluliseks inimeseks saab klassiõde Merit, kellega hakatakse tasapisi "käima" ja kellele Roomet julgeb lõpuks oma veidra ande asjaolud avaldada. Õrnu tundeid varjutab asjaolu, et Roomet näeb elukellade värelemist või kahjustumist ka siis, kui inimene teeb midagi tervistkahjustavat, mis otseseslt surmani ei vii, ja muutub siis ülihoolitsevaks ning keelavaks...
Noortepärases ja argises keeles käivad lugeja silme eest läbi esimene armastus, peresuhted, klassisised probleemid. Saame märku, et alkohol on halb, vanemate ja laste vahelpeab valitsema usaldus, vanad inimesed on toredad ning heldimapanevad ja muud õpetlikku. Peategelase üleloomiku võimega seonduvad vaevad on arusaadavad ja ega need ka mind päris külmaks ei jätnud (kes meist poleks mõelnud, kas tahta lähedaste surma hetke teada või mitte ja kuidas siis käituda ning olla), aga ilmselt oma puude tõttu (sünniaasta) ei suutnud ma ikkagi tänapäeva noore maailmatunnetusega samale lainele saada.
See raamat on pärlikee. Stephen Kingi esimene jutukogu, mis on suuremas osas kirjutatud napilt pe...
See raamat on pärlikee. Stephen Kingi esimene jutukogu, mis on suuremas osas kirjutatud napilt peale ülikooli lõpetamist. Kogumik ise ilmus siis, kui autor oli 29-aastane. Selles köites on koos mitmed lühijutud, mis on ka hiljem suurele ekraanile toodud - kuus filmi (tuntumatest näiteks "Children Of The Corn" ja "Maximum Overdrive") ja neli teleadaptsiooni (näiteks "Sometimes They Come Back" ja "Cat's Eye").
Kui rääkida enim enda jaoks silmajäänuist siis "Karniis" oli üks paganama pinev tükk, siis kui tuli jutus ühtäkki pööre, hakkas minevikust midagi esile pugema, äkki on kusagil "Marduses" või sarnases kohas näppu jäänud.
"Redeli ülemine pulk" - tõi pisara silma. Tõsi, tegemist oli siiski õudusjutuga aga ma ise pakun, et ilmselt on kõige lugejasõbralikum kui tohib niimoodi ütelda. Venna ja õe suhe läbi aastakümnete, ainult 14 lehekülge aga kui hästi tabatud.
"Rullija" - see oli enda jaoks kõige õudsem. Lühijutu puhul on raske sisust rääkida, sest teinekord annadki lausega kogu jutu iva edasi. Seega - lugege ise.
Eks neid väärt jutte oli teisigi, tegelikult ühtegi halba polnudki. Ei hakka rohkem eraldi välja toomagi. Niipalju veel ütlen, et oli nii ulmelisi kui vägagi realistlikke ja igapäevaseid. Tea, kas enam vaatangi tänaval lillekimbuga käivaid mehi sama pilguga ("Mees, kes armastas lilli")...
Kogumik meenutas endale igatepidi "Mardust", just ajast, mil see oli ajakirja kujul. Selline toores, vahetu, siiras stiil. Kohati muidugi võiks kirjandusparnassilt alla vaadates hapult muiata ja ütelda, et logisev algaja-värk. Jah, täpselt nii ongi - need jutu on kirjutatud mingi nurga alt vaadates amatöörlikult. Kuigi sellel sõnal kipub olema halb varjund siis TEGELIKULT tähendab see asjaarmastajat. Ning mis saab olla parem kui - et armastad seda, mida teed? Seega - kuna King on kirjutanud palju, väga palju (üle 50-aastase loomekarjääri jooksul pea 60 romaani, kümmekond jutukogu, ca paarsada lühijuttu) siis just algusepoole oli ta looming eriti vahetu ja mõnus.
Lugesin ise nii nagu ikka - reeglina voodis enne magamaminekut. Ning nii mõnelgi ööl tuld kustutades jäin murelikult mõtlema, et ega nüüd kapist koll ei tule? Samuti väljas muruniidukit kuuldes hakkas "Niidukmees" silme ees kerima.
Ega ma ei oska endalegi seletada, miks ma seda lugesin. Hea küll, jäi ette, aga et lõpuni... Ju s...
Ega ma ei oska endalegi seletada, miks ma seda lugesin. Hea küll, jäi ette, aga et lõpuni... Ju siis on Card siiski päris hea jutuvestja, isegi kui tema jutt närvidele käib.
Sõda satikatega on võidetud, lahingukooli pole enam vaja, need kursandid, kes seal alles õppisid või veel päikesesüsteemis viibisid, saadetakse maale tagasi. Aga ühise vaenlase puudumine tähendab, et riikidele ja riigikestele tulevad meelde vanad tülid naabritega koos sooviga piire korrigeerida jne. Nende jaoks on parima militaarse väljaõppe saanud noorukid eluliselt oluline strateegiline reserv. Venelastel õnnestub neid ära röövida tervelt paarkümmend, lõuna-ameeriklased näpsavad ühekaupa, nõrgemad aga loodavad, et edukalt sõda pidanud rahvusvaheline laevastik võtab maal korra hoidmise enda peale. Laevastik aga ei taha maistest asjadest eriti kuuldagi, vaid on pühendunud koloniseerimise ettevalmistamisele. Muuseas on kolonel Graff saanud kindraliks, laevastikust erru saadetud ja asub nüüd koloniseerimisministri ametipostil. Lahingukoolist on tehtud laevastikukool, kus õpetatakse jõnglasi, kes peaksid kunagi koloniseerimist juhtima hakkama. Võetakse sinna aga ainult neid, kellel vähemalt üks vanematest on/oli võiduka laevastiku liige.
Sellisel taustal hakatakse siis kerima lugu 11-aastasest jõnglasest nimega Diabeet või Tapeet või midagi sellist. Jõnglane on, mõistagi, keniaalne. Nagu keeniuste puhul tavaline, tuleb see millegi muu arvelt. Raamatu esimeses veerandis püütakse näidata, et noor D on paranoiline skiso. Kahtlustab kõike ja kõiki. Mis annab autorile võimaluse kirjutada põhjalikult ja mitmekordselt läbi ka need kohad, kus midagi ei juhtu. Lisaks ei tea D, kes on ta vanemad, sest kasvatab teda kasuema, kes ütleb, et ju su isa ikka laevastikus oli. D tahab pääseda kasuema hoole alt ja andekate laste koolist, kus tal on väga igav, ning teeb kõik võimaliku, et jõuda laevastikukooli. Lõpuks see ka õnnestub.
Raamatu keskmises osas näidatakse, et D polegi ehk skiso, lihtsalt äärmiselt enesekeskne ja peaaegu võimetu kaaslastega suhtlema. Ning sobival hetkel otsustab siis keegi kaaslastest temaga mõnda aega sõbrustada ja seletada, mida ta kogu aeg valesti teeb.
Lugu peaks koos hoidma intriig, mis tundub aga väga kunstlikuna. See jääbki lõpuni lahti seletamata, D päästab kangelaslikult maailma, näidates üles täiuslikke komandörivõimeid, ning kogu laevastikukoolil seltskond hakkab teda austama ja armastama. Vahepeal oli üks peaaegu põnev või vähemalt hästikirjeldatud koht sellest, kuidas täielik maarott D esmakordselt avakosmoses mööda koolisatelliidi välisseina ukerdab, aga loomulikult ei arva ükski lugeja, et raamat lõppebki kirjeldusega, kuidas peategelane oma napi hapnikuvaruga avakosmosse triivib.
Romaani pealkiri viitab muidugi Aldous Huxley kuulsale teosele, mis omakorda on viide Shakespeare...
Romaani pealkiri viitab muidugi Aldous Huxley kuulsale teosele, mis omakorda on viide Shakespeare'i näidendile Tempest. Kuigi "Bright New Universe's" paar-kolm korda mainitakse inglise ulmekirjanikku ja tema teost, on sellel romaanil rohkem kokkupuudet teiste Williamsoni kirjutistega. Helge uus universum on viide n-ö transgalaktilisele Klubile, millesse kutsutakse inimkonda, kes aga kaldub eelistama mitte näha oma ninaotsast kaugemale.
Romaani kangelaseks on 22aastane ltn Adam Monk Cave, kes soovib sarnaselt oma teadmata kadunuks jäänud isale hakata tegelema teadusega ja liituda kosmilist kontakti taotleva projektiga. Adami emapoolne mõjuvõimas suguvõsa on projekti suhtes vaenulikult meelestatud, mille tõttu tekib sellest erimeelsus. Iseasi küll, mida sõjakooli haridusega kutil üldse teadusprojektis teha peaks olema? Williamson kasutab sageli oma teostes sõjaväelastest tegelasi, kes aga käituvad pigem tsivilistidena.
Adam Cave sarnaneb mitmel moel Williamsoni "The Humanoid Touch" kangelasele Keth Kyronile, kellele sõjakool avab võimaluse kiireks ühiskondlikuks tõusuks, mis jäetakse aga kasutamata, et selle asemel liituda ebakindla tulevikuga organisatsiooniga. Williamson annab Keth Kyronele kolmteist aastat, et läbida pea sama teekond, millele Adam Cave'l kulub paar-kolm nädalat. Bright New Universe's on tunda liigset kiirustamist, selle asemel et lasta sündmustel iseeneses küpseda.
Esiteks - kolm on tugeva plussiga ja seda just tänu sellele, et lugu oma olemuselt oli ladus, ker...
Esiteks - kolm on tugeva plussiga ja seda just tänu sellele, et lugu oma olemuselt oli ladus, kergelt loetav ning kaasakiskuv. Ei tekkinud kordagi tunnet, et ei viitsi edasi lugeda.
Aga miks siis kolm ja mitte neli või viis? Sest minu arvates ei ole tegemist ulmejutuga. Eriüksuslased teisel planeedil? Samahästi oleks nad võinud olla suvalise vaenuliku riigi territooriumil kuskil maamajas. Salapärane aine, mis eriüksuslaste veres ringles ja neile tähelepanuväärse kuulikindluse andis? Sama hästi oleks nad võinud kasutada mingit eriti vastupidavat soomuskaitset, mis siis turmtule all ajutise kaitse annab.
Ehk siis ulmeliste sugemetega sõdurijutt, mis ulmejuttude võistlusel kuidagi ennast teise vooru nihverdas.
Loo esialgne, lõputa versioon meenutas Lem'i Eedenit, kus pika tegevuse ja maailmakirjelduse peal...
Loo esialgne, lõputa versioon meenutas Lem'i Eedenit, kus pika tegevuse ja maailmakirjelduse peale kogu lugu lihtsalt paari lõiguga kokku pakitakse. Reaktorisse on jõudnud lõpuga lugu ja ma ei oskagi öelda, kas see lõpp on parem kui esialgne asjade kokku pakkimine või mitte. Ma arvan, et kui ma poleks alles hiljuti Eedenit lugenud, eelistaksin kindlasti Reaktorisse jõudnud lõpuga lugu.
Jutt ise aga on mõnusa kulgemisega retrovaimus sci-fi lugu, mille kogu olemus meenutab miskit arusaamatut sümbioosi Burroughsi Marsi printsessist ja lapsepõlve mälestustest esile ujuvast "Kolmanda planeedi saladusest". Mulle meeldib ja soovitan ka teistel lugeda. Jah - tegelikult tehkegi nii - lugege Marsi printsessi, Eedenit ning vaadake Kolmanda planeedi saladust ning seejärel lugege Langtoni maailma. Sobib sellesse nimistusse nagu rusikas silmaauku.
Naistekas. Loetavalt kirjutatud, aga siiski naistekas. Hirmsasti tahtnuks ennast siin verbaalselt...
Naistekas. Loetavalt kirjutatud, aga siiski naistekas. Hirmsasti tahtnuks ennast siin verbaalselt välja elada ja raamatu miinused punase värviga seinale maalida, aga ei ole mõtet. "Naistekas" võtab niigi kõik head ja vead kenasti kokku. Hindeks kolm, rööbastega...
Painajalik lugu, mis räägib 90ndate lumehelbekese maailmavalust. Noore mehe depressioon leiab oot...
Painajalik lugu, mis räägib 90ndate lumehelbekese maailmavalust. Noore mehe depressioon leiab ootamatu lahenduse, ent selle käigus süveneb depressiivne olukord veelgi. Lõpuks mängib terve maailm, ka loodus, mehehakatisele käru. Seda et... ei olnudki mingi tüüpiline maskuliin, kes läheb vanasse majja, lööb ukse jalaga lahti ning karjub, et nüüd me vaatame, kes siin peremees on! Lugu lugedes jäi mulle küll arusaam, et oligi teine na õbluke, ei olnud temas ei füüsilist jõudu ega ka mitte vaimujõudu. Säärastele tegelastele ei suuda ma tavaliselt jutte lugedes eriti kaasa tunda, sest nende rumalusastme juures on vaid aja küsimus, millal midagi eriti rõlget nendega juhtub. Aga... selles loos seda tunnet ei tekkinud. Võib-olla oli asi selles, et kogu loo kulgemine oli väga kaasahaaravalt ja loogiliselt esitatud, isegi lollakate tegevuste käigus oli peategelase selgitus oma käitumisele tegelikult igati loogiline ja arusaadav. Ja noh - narratiiviga läks see ilusasti kokku. Pärast jutu viimase lõigu lugemist ja loole punkti panemist jäi kuhugi alateadvusesse tiksuma painajalik mõte - ma olen seda kuskilt juba varem lugenud, ma olen midagi sarnast juba varem lugenud. Aga kus? Ja millal? Kodanik Välgule soovitan aga kindlasti rohkem kirjutada. Kirjutada midagi valmis ning seejärel jätta see lugu kuhugi sahtlisse laagerduma, et vajalikul hetkel letti lüüa. On näha, et sääraselt sündivad lood on head ja mõnusad lugemiskogemused. Vähemalt minu jaoks.
Mockingbird on düstoopialik või postapokalüptilik ulmelugu. Inimkond on 25. sajandiks mandunud kä...
Mockingbird on düstoopialik või postapokalüptilik ulmelugu. Inimkond on 25. sajandiks mandunud käputäieks idiootideks, keda laguneva tsivilisatsiooni tehnoloogia riismed veel kuidagi elus hoiavad. Planeedi suurimaks mõistuseks on robot nimega Robert Spoffort, ainus Üheksanda mudeli esindaja, kes on aga sajandite jooksul kõiges pettunud ja ihkab surma, mille tema programmeeritus talle kättesaamatuks jätab. Ühel päeval aga ilmub tema juurde mees, kes teatab, et ta on iseseisvalt õppinud lugema...
Kuigi episoodilistes osades on tegelasi veelgi, keskendub raamat peamiselt kolmele. Kõigepealt Spoffort, unikaalne robot, keda rõhub tema inimlaadne isiksus ning sajandipikkused teadmised. Seejärel Paul Bentley, iseõppijast mees, kelle järjekindlus aitab tal ületada seda piiratust, mille allakäiv ühiskond talle jätnud on. Lõpuks Mary Lou, hiilgava loomupärase mõistusega naine, kes on põgenenud raskete isiksuste töölaagrist ja sealjuures avastanud, et praktiliselt kogu süsteem on muutunud täiesti jõuetuks.
Ma pean ütlema, et raamatu maailmaloome on üsna eriline. Kuigi sarnaseid teemasid on varemgi korduvalt kasutatud (Ray Bradbury "451° Fahrenheiti" on ilmselt kõige kuulsam näide), siis siin on sellele veel paar huvitavat vinti lisatud, mis teeb klassifitseerimise raskeks. See pole päris tavaline düstoopia, sest kogu õudus on tekkinud imeväikeste vigade kuhjumisest, kus tehismõistused ei ole piisavalt head, et sellest aru saada ning inimesed lihtsalt enam ei suuda. Tsivilisatsiooni lagunevad varemed jätavad mulje postapokalüpsisest - kuid midagi pole veel möödunud, sõit lõpliku hävinguni läheb üha edasi ja pigem kiirenevas tempos.
Samas ehitab autor sellele taustale üles vastukaalu-loo individuaalsest iseseisvusest ja hakkamasaamisest inim-peategelaste poolt. Sellele vastandub robot-peategelane, kes suudab küll ikka veel oma võimekuse üle süsteemi käimashoidmise juures uhkust tunda, kuid kes ihkab üle kõige lihtsalt lõppu. Ja kui inimkond peab surema koos temaga, siis olgu nii.
On huvitav, et umbes poole raamatuni olin ma üsna kindel selles, mis edasi saab. Siis aga viskab üks peategelastest loole korraliku jõnksu sisse. See andis kokkuvõttes loole veel oluliselt juurde, kuigi kohati tundus, et selle käigu lahendamine läks natuke pikale.
Ma arvan, et sellest raamatust saaks väga hea indie-tüüpi filmi (midagi näiteks Ex Machina stiilis). Vaja pole mingeid efekte ega arvutigraafikat, lihtsalt kolme head näitlejat ja raamatu korralikku mugandust filmitekstiks. Selline filmitöö, individuaalse meisterlikkuse võidutsemine, teeks au mitte ainult raamatu sisule, vaid ka selle mõttele.
Umbes esimesed kaks kolmandikku oli tegu igati nauditava lugemisega, siis aga kadus loost pinge ä...
Umbes esimesed kaks kolmandikku oli tegu igati nauditava lugemisega, siis aga kadus loost pinge ära. Kõik probleemid lahenesid kuidagi iseenesest. Samas ilmus sel hetkel areenile veel mingeid uusi võõrtsivilisatsioonide esindajaid kes autori kavatsuse kohaselt vist pidid olema kogu loo seisukohalt väga olulised, aga minu jaoks ajasid asja ainult mõttetult segasemaks. Kokkuvõttes olid mitu viimast peatükki üks tarbetult väljavenitatud happy end.
Ander Skarp on autor, kelle tekstides on mingi omapärane nihestatud reaalsus. Mõnes tekstis on ro...
Ander Skarp on autor, kelle tekstides on mingi omapärane nihestatud reaalsus. Mõnes tekstis on rohkem nagu sürrealismi kui ulmet, aga see on puhtalt subjektiivne tunnetus. Käesolev jutt on siis sellest, kuidas külapoiss Joona meisterdab vanaisa talu laudas jõemudast golemi ja kuidas ta selle kogemata ellu äratab ja mis siis edasi saab. Ladus ja lihtsalt loetav jutuke. Minu meelest ilma ülearuse heietamiseta.
Kriitika pool...
1) Mind kohutavalt häirib õigekirja poole pealt selline lähenemine otsekõnele, kus ei kasutata lause alguses suurt algustähte.
Näiteks: Joona kehitas õlgu: „mängus oli vaja joonistada maha suur pentagramm ning igasse pentagrammi tippu lisada üks peotäis muda. Siis ma lugesin võlusõnad ja...”
„Ah võlusõnad, jah?” muigas vanaisa: „need on ühed huvitavad mängud sul, mida sa mängid. Minu vanaisa rääkis alati, et krati tegemiseks tuleb kratile loovutada kolm tilka verd ja siis ärkab põrguline üles."
Lause algab ikka suure tähega. Isegi kui see on lause, millest üks osa on otsekõne. Joona kehitas õlgu: "Mängus oli..." Aga olgu - see on toimetaja tegemata töö. Kuid kirjutaja võiks ise ka selle lihtsa asja meelde jätta ning toimetajat mitte päriselt kirjavigadega üle ujutada...
2) Mis võrdlus??? "...et oleks silmad ette teinud ka kõige atleetlikumale neegerjooksjale."
Justkui valged inimesed või kollased ei saaks olla atleetlikud ja jooksjad? Kuidagi on selle lausejupi juures tunne, et ma olen sattunud lugema mingit 1950.aastatel kirjutatud asja. Ning ei – ma ei kavatse siinkohal laskuda diskussiooni sõna 'neeger' sobilikkusest või sobimatuses, rassistlikust olemusest või eesti keeles neutraalsusest. See teema on ikka igaühe isiklikus peakujus (või -sisus) kinni. Minu jaoks on see lausejupp lihtsalt anakronistlik, arhailine. See ei ole enam 21.saj eesti keel. Kui see oligi autori taotlus - siis palju õnne, tehtud! Aga mis võiks olla selle taotluse kandev, oluline roll loo seisukohast?
Nii – kriitikat on nüüd kõvasti saanud. Samas mulle päris meeldib selle loo lõpplahendus, kuidas korraga muutub laudanurgas valmis meisterdatud golemi-jurakas globaalsete mõõtmetega probleemiks. Kahju natuke, et lugu sellel kohal otsa lõppeb.
Kuskil planeedil on mingid jubedad elukad, kes inimesi söövad, aga kelle eest saab varjuda, jääde...
Kuskil planeedil on mingid jubedad elukad, kes inimesi söövad, aga kelle eest saab varjuda, jäädes liikumatuks – peategelane kaotab oma sõbra neile elukatele. Päris jube jutt...
On planeet, on elukad, on mees, naine (lapseootel), on pingeline situatsioon, nagu mingi lõpp oleks ka... Selle loo (või siis situatsioonikirjelduse, sest tegelikult on olemuselt siiski tegu kõigest natuke tummisema laastuga) põhilisteks tugevusteks ongi meeleolu, õhustiku loomine. Selles mõttes on see paine, hirm ja pinge täitsa edukalt välja tulnud. Mis stiililiselt vajaka jääb, on see alguse põiklemine mineviku ja oleviku vormi vahel. Nõus - on tekste, kus autor ongi valinud selle võtte, et pinge kruvimise hetkel läheb minevikult üle olevikule ja kui jälle sündmustik maha rahuneb, läheb minevikule tagasi. Siin alustab autor mineviku vormis, läheb siis üle oleviku vormile ja jääbki selle juurde, ka siis kui loos tulevad hetked, mil toimub justkui pinge leevendus.
Kui ma püüan kokku võtta jutu suurimad plussid enda jaoks, siis veelkord – õhustik. Õudust on neetult raske kirjutada, nii et see oleks õudne ka kellelegi, kes on – ütleme vanem kui 5-6 aastat. Kõik need tondid, kummitused, poltergeistid ja deemonid – phähhh... No pole õudne! Ei saa parata. Aga kui õudus tuleneb mingist SFi butafooriast: elukad, tulnukad, pinge, teadmatus, ootamine, õudse ja ebameeldiva lõpu ootus, siis see mõjub.
Suurim miinus on jutul see, et terviku loomiseks oleks vaja rohkem tausta, rohkem detaile, rohkem tegevust. Hetkel võibki mõistatama jääda, et mis värk siis lõpuks oli. Natuke nagu läbi uduse klaasi antakse seda asja.
Suure kaubanduskeskuse keldrikorrus pärast tööpäeva lõppu. Üks tibi - jutjuuber või blogija, mis ...
Suure kaubanduskeskuse keldrikorrus pärast tööpäeva lõppu. Üks tibi - jutjuuber või blogija, mis ta oligi - läheb sinna, et pangaautomaadist pappi välja võtta. Talle järgnevad kaks pätti, et papp omastada. Autor kirjeldab väga usutavalt tšiki hirme ja kõhklusi. Siis selgub aga, et pätid on tühi-tähi kummalise pangaautomaadiga võrreldes. Sellel näib olevat hing sees ja kiskja loomus, sest masin haarab tüdruku käe ja hakkab seda tasapisi järama. Lugu sarnaneb mõnevõrra motiivilt Stephen Kingi looga "The Mangler" ja ma julgeks pakkuda, et autor oli Kingi juttu varem lugenud.
Lühike jutustus ei jätnud sügavat muljet. Melanhoolsust oli, tulevikumaailm joonistati väga sünge...
Lühike jutustus ei jätnud sügavat muljet. Melanhoolsust oli, tulevikumaailm joonistati väga süngetes toonides välja, aga päris sellist nukrat võlu nagu olen kohanud mõnedes Bradbury juttudes, minu jaoks ei olnud.
Tollest loost kumas läbi mingisugust soojust, oli nii hoogsat kelmikomöödiat – nagu eelnevaltki m...
Tollest loost kumas läbi mingisugust soojust, oli nii hoogsat kelmikomöödiat – nagu eelnevaltki mainitud –, ent samas ka ääretut humanismi ja helgust. Tekst tekitas huvi autori ülejäänud loomingu vastu ning ühtlasi küsimuse, kuna Horisondis oli märge, et tõlge on lühendatud, kas on originaalversioon ehk veelgi parem või terviklikum. Jäi mulje, et lühiromaan annab muuhulgas huvilisele päris hea ülevaate van Goghi elust.
Kohati tundus, nagu loeks Kreutzwaldi muistendit. Pimedus, hämarad jõud, müstiline masin jne. Aga...
Kohati tundus, nagu loeks Kreutzwaldi muistendit. Pimedus, hämarad jõud, müstiline masin jne. Aga samas oli intriigi ka (valguse maailmas). Kokkuvõtteks kompaktne ja pretensioonitu fantasy lugu.
