Loo võiks žanriliselt vist urban fantasyks liigitada ja jutustab see Marina-nimelisest linnatüdru...
Loo võiks žanriliselt vist urban fantasyks liigitada ja jutustab see Marina-nimelisest linnatüdrukust, kes oma maal elava vanaema käe all nõiaks õpib. "Mašakeses" ühineb argirealistlik süžee fantastiliste elementidega. Väga suurt vaimustust ei tekitanud, aga muidu täitsa korralik jutt.
Tuuli Tolmovilt olen lugenud varem “Neetud taevakivi”, mis oli hoolimata mõnest veast oli täitsa ...
Tuuli Tolmovilt olen lugenud varem “Neetud taevakivi”, mis oli hoolimata mõnest veast oli täitsa hea kiire lugemine, selline Kivirähu ussisõnade-aegse maailma seiklus. ”Aristarkhovi meetod” on autori debüütromaan, kirjutatud kahekümne kahe aastaselt.
Raamat võitis kirjastuse Tänapäev 2016. aasta romaanivõistlusel 3. koha.
Juttu on psühhiaater Aleksandr Aristarkhovist, kes uurib unehalvatust (liikumisvõimetuse hood uinumisel, une ajal või ärkamisel). Mees teeb kõigest jõust tööd ning ei lähe kaua kui astub päris karmid sammud enda teooria testimise okkalisel teel. Lisaks on mitmed kõrvalliinid (kõik küll Aleksandriga seotud) - elukaaslane, ema, kasuisa, sõber, abikaasa. Aristarkhov on lisaks teadlase-tööle ka pedagoog, raamatu alguses puudutatakse ka põgusalt ülikooli-elu. Teose lahtirulludes on juttu ta taustast, elust pagulasena, isa, kes oli suure tõenäosusega Talibaniga seotud terrorist. Peategelane ongi aserite järeltulija, elab küll eestlaste seas ja räägib nende keelt kuid juurtest pole pääsu.
Ma ei taha küll väga lihtsate seoste loomise teed minna aga hetk kui Aristarkhov esimese inimelu võtab, tuleb kuidagi väga lihtsalt. On see vereliini pidi päritud, on ta ise aldis teadustöö nimelt üle laibamägede sõitma või midagi kolmandat - seda me teada ei saa. Pole vbolla ka tähtis kuna kirjanik jutustab meile loo ühe mehe allakäigust. Ei ole kindlasti psühholoogi (era)elu kerge aga samas ei saa ma üle ega ümber sellest kuradi elevandist keset tuba - kuidas küll see esimene laip nii lõdvalt tuli? Tegelikult on elevante veel päris palju tulemas...
Eks muidugi asjade lihtne kulg ja kiire kulgemine on raamatus läbivaks jooneks. Eriti just lõpp tuleb väga äkitselt. See pole isegi paha kuna raamat ise oli minu jaoks päris toekas tükk närida, väga pikemalt ei oleks tahtnud seda kollapsit enam lugeda.
Ma ei pöördu isegi autori poole, kirjandusmaailmas on oma osa loojal, oma osa lugejal ning osad asjad jäävadki minu peas lahti mõtestada. Aga mulle ausalt hakkas kogu see värk ühest hetkest ikka räigelt vastu. See pole ei hea ega halb - kui raamat tekitab (kohati) jälkustunnet siis tegelikult müts maha autori ees, ka transgressiivne kirjandus on väga selgelt oma rolliga siin elus ning ma ei põlga seda üldsegi mitte. Pealegi kulges raamat mul vägagi kiirelt, lugesin üle poole ära ühe õhtuga, lehed keerasid end ise. Samas kui näiteks vahetult alla loetud Anvelti “Punane elavhõbe” oli ehk isegi rõlgem siis lugemise ajal ei olnud pea kordagi sellist vastikustunnet mida Aleksandr Aristarkhov suutis minus tekitada. Mis on tegelikult saavutus omaette, kui raamat naha alla poeb siis on üks vägagi oluline eesmärk saavutatud. Selline ränk ja masendav meeleolu kestab kuni viimaste ridadeni - praegu ma siin istun keskööl arvuti taga, värskelt lõpetatud raamat kõrval ja mõtlen, et no mida ma nüüd peale hakkan? Tea kas tasub magamagi minna, pärast läheb samamoodi kui doktor Aristarkhovi patsientidel…
Igaljuhul julgen raamatut soovitada. Ei ole lihtne kirjandus… st võta nüüd kinni, mingis mõttes on just lihtne kirjandus. Aga vähemalt minu ajusid suutis see raamat korralikult komposteerida.
Raamatul on tehniliselt mõned karvustatavad detailid aga nendele on juba varasemad arvustajad mitmes kohas tähelepanu juhtinud. Pealegi on sarnasel teemal („10 viga, mida sa filmides ilmselt ei märganud“) Ilmar Raag väga hästi kirjutanud, soovitan lugeda - https://www.facebook.com/photo.php?fbid=10157692102669315&set=a.373934114314&type=3 . Väga lühidalt - kui keegi leiab keskaegsest filmis kaadrist plastpudeli või sõrmuste isanda kaugustes sõidab auto siis tihtipeale filmitegijad teavad, et läks jah võttel näpust. Kuid: “„Eestlanna Pariisis“ filmi monteeris üks belgia paremaid monteerijaid. Tema suhe oli väga selge. Kui ühes duublis on mingi continuity viga, aga näitleja mängib seal paremini, siis paneb ta filmi igal juhul parema näitlejasooritusega duubli ja mitte tehniliselt korrektse duubli. Seda kõike aga saatis filmitarkus, et kui vaataja hakkab näitleja mängu asemel vaatama mingit tähtsusetut detaili taustal, siis on sellel filmil juba palju suurem probleem, kui mõni continuity viga.”
Dr. Bloodmoney on postapokalüptiline ulmelugu. Esimeste peatükkide tegevus läheb käima 1981. aast...
Dr. Bloodmoney on postapokalüptiline ulmelugu. Esimeste peatükkide tegevus läheb käima 1981. aastal ja tutvustab kirjut seltskonda San Francisco elanikke - kuid ei lähe kaua aega, kuni Külm sõda kuumaks muutub ja tuumapommid olemasoleva elukorralduse hävitavad. Seejärel liigub tegevus kiiresti seitse aastat edasi, et vaadelda sedasama seltskonda uues maailmas.
Eelkõige põhinebki see lugu tegelastel ning keskendub sellele, kuidas endised suurvõimu kodanikud nüüd tükkideks purunenud maailmas hakkama saavad. See on kindlasti teose tugevam külg, sest nende spekter on siin üsna lai.
Realistlikumas otsas on näiteks praktilise meelega mustanahaline müügimees Stuart McConchie, kes müüb nüüd telerite asemel lõkse metsikute rottide ja kasside püüdmiseks. Kuskil keskel on Walter Dangerfield, kes pidi lendama Marsile, kuid jäi sõja puhkemise tõttu orbiidile, kus ta on juba seitse aastat veetnud Maaga raadiosidet pidades.
Fantastilisemas otsas on jälle talidomiidi tõttu käteta ja jalgadeta sündinud Hoppy Harrington, kellel tundus veidraid võimed olevat juba enne sõda, kuid kelle paranormaalne jõud nüüd pidevalt kasvab. Või Edie Keller, kes eostati sõjapäeval ning kes kannab enda sees kaksikvenda, kellega ta telepaatiliselt suhtleb. Või siis nimitegelane, Austria füüsik doktor Bluthgeld, kes peab ennast vastutavaks kogu tuumasõja eest ja on üpris peast segi (või kas ikka on?).
Tuumasõja-järgne maailm on samuti hästi kujutatud segu reaalsest ja fantastilisest. Näiteks on mehhaanikud ja muud töömehed hinnas, samuti arstid, apteekrid ja prillitehnikud. Teisi töid õppinud püüavad lihtsalt hinge sees hoida. Fantastilisem on jälle mutantide pool, nagu intelligentsemaks muutunud rotid ja kassid, kes karjadega varitsevad ja söövad väikelapsi.
Suures plaanis aga jääb see kõik natuke tühjaks. Philip K. Dicki teosed teeb tihti eriliseks just see, et loo kihtides on tähenduste taha peidetud teised tähendused - ja siin on see osa puudu. Seletamatu osa (eriti Harringtoni, Kelleri kaksikvenna ja Bluthgeldi puhul) on küll olemas, kuid ei arene edasi millekski suuremaks.
Muidugi on armas see, et tegemist on nagu mõttelise järjega Stanley Kubricku filmile "Dr. Strangelove" ja erinevalt filmi iseloomustavast võllahuumorist kannab Dicki raamat lõpuks pigem positiivset sõnumit. Hoolimata kõigist tugevustest ei küüni tulemus aga siiski autori tippteoste hulka, jäädes lihtsalt tugevaks keskmiseks.
Sarja kolmandat osa lugedes hakkasid mind häirima probleemid mis ei lase sellele enam nii head hi...
Sarja kolmandat osa lugedes hakkasid mind häirima probleemid mis ei lase sellele enam nii head hinnet panna nagu eelmistele.
Igasugu seiklusi ja madinat on siin küll palju, aga lugedes ei teki arusaama mis võiks olla selle kõige eesmärk. Tõsi, nagu juba ülalpool kirjeldatud tegeleb Takeshi Kovacs kättemaksuks preestrite tapmisega, aga see on pigem kõrvalliin. Romaani peamine telg peaks olema neljasaja aasta taguse revolutsioonijuhi (ja sellega seoses ka revolutsiooni) taassünd. Kuna aga Takeshi on sellesse sattunud puhtjuhuslikult ja suhtub kogu revolutsiooni ideesse pehmelt öeldes skeptiliselt, siis jättis see ka mind üsna ükskõikseks. Takeshi jaoks on pigem oluline saada revolutsioonijuhi seest kätte tolle algne "teine mina", aga ka selle suhtes ei suutnud autor mind veenda erilist huvi tundma. Nagu ühes varasema osa arvustuses keegi juba vist kirjutas, ei saa aru miks mitme omavahel konfliktis oleva seltskonna hulgast on Takeshi välja valinud just selle ühe kellega kampa lüüa ja kõiki teisi (kelledest paljudega samuti omal ajal kambas on olnud) ära tappa. Ja kõrvaltegelasi kes mitmesaja-leheküljeliste vaheaegade tagant välja hüppavad on samuti segadusttekitavalt palju.
Lõpuks muidugi siiski selgub et kogu tegevusel siiski oli mingi loogiline mõte mida peategelane lihtsalt enne viimast peatükki ei taibanud. Saab korraks "ahhaa" öelda ja siis ongi lugu läbi. Tervikut see ei päästa.
Vimmakiskumine laevastiku siseselt kogub hoogu ja nüüd hakkavad omad keset vaenlase territooriumi...
Vimmakiskumine laevastiku siseselt kogub hoogu ja nüüd hakkavad omad keset vaenlase territooriumi ja meeleheitlikke võitlusi ühise vastase vastu, juba üksteist selga pussitama. Salapärase võõrrassi kuri käsi muutub üha karvasemaks ja on inimestevahelises sõjas sees sügavamal kui seni arvatud. Tegelased teevad ka omavahelistes suhetes tibusammu edasi ja seepärast ehk julgen ka talle kõrgema hinde panna.
Armaada teekond läbi Sündikaadi territoriaalkosmose jätkub. Lahingud on põnevad. Armeesisesed kis...
Armaada teekond läbi Sündikaadi territoriaalkosmose jätkub. Lahingud on põnevad. Armeesisesed kiskumised huvitavad. Taustal kumav tulnukate oht intrigeeriv. Tegelase isiklik elu on igav. Igav peamiselt seepärast, et tegelased on üsna staatilised ja korrutavad kogu aeg ühte ja sedasama juttu ja isegi mitte eri variatsioonides. See pani kannatuse vahepeal päris proovile, kuid kosmosesõda ise oli piisavalt huvitav, et võtan ette ka järgmise osa.
Kui muidu on militaarulmes valdavalt keskendutud ikka jalaväerühma rasketele võitlustele, siis se...
Kui muidu on militaarulmes valdavalt keskendutud ikka jalaväerühma rasketele võitlustele, siis seekord meeldiva erandina on peategelaseks kosmosearmaada juht, kes tõepoolest tegeleb ainult planeerimise ja lahingute üldjuhtimisega, ilma ise kordagi kellelegi kättpidi kallale minemata. Väga mõnus ja huvitavad kosmoselahingute kirjeldused.
Geneetika mõttes on see kahtlemata kõva jutt, kuid ma soovitaksin seda lugeda ka kõigil aktiivset...
Geneetika mõttes on see kahtlemata kõva jutt, kuid ma soovitaksin seda lugeda ka kõigil aktiivsetel sallijatel. Eriti neil, kellel raha on tublisti rohkem kui mõistust. Kuid ma tean, et mu soovitus nendeni niikuinii ei jõua.
Vat' nii tehaksegi kangelastegusid. Ei ole ei Matrossovit ega kummaski käes kuulipritsi hoidvat S...
Vat' nii tehaksegi kangelastegusid. Ei ole ei Matrossovit ega kummaski käes kuulipritsi hoidvat Schwarzeneggerit. On sihuke tavaline tüüp, kes üritab igas't jamadest nii palju kõrvale hoida kui saab. Aga, noh, kui kontorist lahkumisega pisut hiljaks jäädi, siis tuleb ikka koosolekule minna. Ja ... edasi lugege ise. "The Long Watch", tõesti. Ainult paremini lahti kirjutatud ja suurusjärk süngem.
1967. aastal valmis vendadel Strugatskitel romaani "Muinasjutt Troikast", mis kujutab endast roma...
1967. aastal valmis vendadel Strugatskitel romaani "Muinasjutt Troikast", mis kujutab endast romaani "Esmaspäev algab laupäeval" järge ja mida võiks žanriliselt liigitada satiiriliseks science-fantasyks, käsikiri. Ligihiiliva stagnatsiooni tõttu olid tsensuuriolud Nõukogude Liidus varasemast karmimaks muutunud ja kirjastused ning perioodiväljaanded keeldusid "Muinasjuttu Troikast" avaldamast. Sever Gansovski nõuandel kirjutasid vennad romaani ümber, lühendasid seda peaaegu poole võrra ja avaldasid lühendatud versiooni almanahhis Angara (mis siiski skandaali ja ka lühema versiooni hilisema ärakeelamise põhjustas). Kui perestroika ajal tsensuuriolud taas leebusid, ei olnud vendadel enam mahti kaht romaanivarianti üheks koherentseks versiooniks kokku sulatada ja nii ongi see edaspidi ilmunud kahe eri variandina. Kaht eri versiooni sisaldab ka käesoleval aastal eesti keeles ilmunud väljaanne, lisaks leiab nende kaante vahelt ka Boriss Strugatski mälestused romaani valmimisest. Mõlemast versioonist olen eraldi arvustustes kirjutanud. Esimene (pikem) versioon mõjub värskemalt ja põnevamalt, teine aga kordab suures osas sõna-sõnalt esimest üle ning pole seetõttu nii huvipakkuv lugemisvara.
Käesolev on siis "Muinasjutu Troikast" lühem versioon, mis ka Nõukogude ajal enne ärakeelamist aj...
Käesolev on siis "Muinasjutu Troikast" lühem versioon, mis ka Nõukogude ajal enne ärakeelamist ajakirjas Angara trükivalgust nägi. Neile, kes pikema versiooniga tuttavad pole, võib see lühem variant päris huvitav tunduda. Vahetult pärast pikema versiooni lugemist jätab konkreetne versioon aga suures osas lihtsalt ülekordava mulje... täiesti erinev on vist ainult proloog, kus kirjeldatakse TUINÕIVÕI hoonet ja sealset kummalist, perutava hobuse kombel toimivat lifti. Nii et hinne "3" tuleb puhtalt isikliku lugemuselamuse põhjal. P. S. Tundmatu Arvustaja arvustuses mainitud müüri, millest ühel pool elavad utoopiad ja teisel pool antiutoopiad, mulle käesolevas romaanis küll silma ei torganud.
Selle raamatu ostsin kunagi ammu, kas just aastal 2002 aga ei imestaks kui üsna sarnasel ajal. T...
Selle raamatu ostsin kunagi ammu, kas just aastal 2002 aga ei imestaks kui üsna sarnasel ajal. Tollal natuke lugesin, ei haakinud ja sinna see jäi. Vahepeal on elus olnud paar kolimist ning ühe liikumise käigus andsin hunniku raamatuid sõbra raamaturiiulile sest noh, aeg ja olukord olid sellised. Hiljuti külas käies vaatasin sõbra riiulit selles kohas kus siis tema-minu raamatud on ja mõtlesin: prooviks uuesti!
Lood eraldi on mõnes mõttes raskelt söödavad kuna nad on kohati tehnilised (küber ikkagi ju), siis pungitakse niiet vähe pole (ehk siis stiil on hüplev) ning kokkuvõttes jäi endale rohkem meelde meeleolu. See kogu pole kindlasti selline ilus novellipalett kus lugu loo järel voolavad mööda kindlat rada. Rohkem on palju huvitavaid ideid, lummav maailm ning mittelineaarne kulg. Meenutab mingis mõttes üldse luulekogu, kus olulisemad on kujundid ning kõik pole ühtselt ja sirgelt mõistetav. “Johnny Mnemonic” meeldis endale väga (avalugu), äge ja raju lugu tüübist kes on kõndiv kõvaketas. “Kuuluv liik” on samuti lahe allegooria peoloomadest. Aga ausalt üteldes jättis muu osa raamatust üsna külmaks, oli ja polnud kah. Et oli kogu aeg midagi tõesti huvitavat aga lugemisnaudingut ei paistnud kusagilt. Õnneks polnud ei lood ega raamat väga mahukad.
Lawford -peategelane - on üsna tavaline mees, kes elab niase ja lapsega linnaserval. Ühel päeval ...
Lawford -peategelane - on üsna tavaline mees, kes elab niase ja lapsega linnaserval. Ühel päeval jalutab lähedal asuva küla surnuaeda ja istub ühe kalmistu aia taha maetud hugenoti haual pingil. Sel hugenotil on huvitav nimi - Sabathier. Istub, kombib käega kulunud kirja hauakivil ja näib uinuvat. Või juhtub midagi muud tema teadvusega. Kodus, kui ta järgmisel päeval peeglisse vaatab, näeb ta, et tema füsionoomia ei ole enam endine: tema nägu on täiesti teistsugune. Pikapeale hakkab ta kalhtlustama seda, mida lugeja ilmselt juba varem mõtleb - et mingil moel on ta omandanud rojkem kui 100 aasta eest surnud mehe näo. Tema teadvusega siiski suuri muutusi ei toimu - ta säilitab oma isiksuse, mälu jne. Mingid väikesed erisused siiski on, aga need võivad tulla ka šokist.
Sellises olukorras on muidugi palju probleeme. Kuidas tõestada naisele ja tütrele, et tema on ikka tema? Kuidas vältida skandaali? Kuidas üldse edasi? Toeks on talle kohalik vaimulik ja samuti üks uus tuttav, kellega ta kohtub veidi hiljem selle sama haua juures ja kellel on juhtumisi kodus tolle Sabathier' omakäeline elulugu. Tolles kaustikus on ka joonis enesetapjast ja elumehest hugenoti näost, mis kinnitab kahtlusi.
Romaani süžee eeldaks justkui pinget ja põnevust, sündmuste arengut, tempot, ent seda ei ole. Tasapisi soikub lugu Lawfordi eneseanalüüsiks ja vestlusteks vaimuliku ning uue filosoofist sõbraga, kus targutatakse isiksuse olemuse, inimelu ja muude taoliste küsimuste üle. Need mõtted ei ole eriti intelligentsed ja huvitavad, need ei lähe kaugemale pinnavirvendusest. Pigem on need peategelase segaste tunnete katkendlikud sõnalised väljendused, mis sisaldavad õhkamisi-ohkamisi, lõpetamata mõttekäike, mis kuhugi ei vii, sõnakõlkse. Üldiselt on need üsna depressiivsed ja nukrad ning mulle jäi mulje, et autor ongi püüdnud luua pigem miljöö-romaani, mitte sündmuste-romaani. Paraku ei ole see miljöö tekitamine eriti õnnestunud, kuigi võõrandumine naisest ja tütrest ning üleüldine ummikseis, millesse mees satub, tekitavad mõningast kaastunnet. Lugu ei lõpe mingi selgelt kokku võetud järelduse või lahendusega, vaid pigem mõjub pooleli jäänud asjana.
Romaanist on tehtud palju kordustrükke ning see on saanud Polignaci auhinna. Aastal 1922 ilmus sellest revideeritud variant ja just see on minu muljete aluseks.
Juttude „The Anything Box“ ja „The Substitute“ tegevustik leiab aset koolis. Nende juttude keskme...
Juttude „The Anything Box“ ja „The Substitute“ tegevustik leiab aset koolis. Nende juttude keskmes on erandlik õpilane, kes algul kogeb õpetajate poolt vääritimõistmist, mis aga hiljem hajub. „The Anything Box“ tuletas kohati meelde Clifford Simaki pastoraalse ulme jutte, nagu nt „The Autumn Land“.
Sõjajutud on „Subcommittee“ ja „The Last Step“.
„The Grunder“ on üks väheseid selle kogumiku jutte, mille tegelaste hulgas pole lapsi. Noored Ellena ja Crae püüavad käituda nagu täiskasvanud. Jutu taustaks on noorte poolt juhuslikult kohatud vana Eli muinasjututaoline pajatus. Noorte raskustest muutuva maailma hindamisel räägib ka „Things“.
Kogumiku paremateks juttudeks pean „Something Bright’i“ ja „Walking Aunt Daid’i“ Mõlema loo jutustajaks on laps, kes satub olukorda, kus ta peab koos tegutsema vanainimesega.
Flowers for Algernon on psühholoogiline ulmelugu. Peategelaseks ja jutustajaks on Charlie Gordon,...
Flowers for Algernon on psühholoogiline ulmelugu. Peategelaseks ja jutustajaks on Charlie Gordon, 32-aastane vaimse puudega mees, kes valitakse esimeseks inimkatsealuseks meditsiinilises eksperimendis intelligentsuse tõstmiseks.
Seni on seda ravi katsetatud vaid loomadel ja läbimurre on saavutatud Algernoni-nimelise valge laborihiirega, kes on suutnud kõrge intelligentsi hiljem püsivalt säilitada. Charlie lugu esitatakse tema aruannete kaudu, kus nagu päevikus on näha mitte ainult tema edusammud vaid ka tema muutuv suhe maailmaga...
Ma usun, et väga paljudele on sama lugu tuttav maakeeles 1976ndal aastal ilmunud legendaarsest ulmejuttude kogumikust "Lilled Algernonile", kus selle romaani aluseks olev lühijutt on loetav Jaan Kaplinski suurepärases tõlkes. Jutuna on see tõesti võimas - kogumiku nimi, ma usun, ei olnud valitud juhuslikult.
Käesolev, jutu põhjal kirjutatud romaan on sõna otseses mõttes laiendatud jutustus, kuna see algab ja lõppeb täpselt samades kohtades. Juurde on eelkõige kirjutatud vahepealset osa, kus Charlie on saavutanud juba normaalse intelligentsustaseme ning kus ta tõuseb sealt edasi geeniuseks.
Iseenesest on see targasti tehtud, sest see annab võimaluse just sellele etapile, mis algses loos napiks jääb. Samuti on autoril täiesti õigus selle osas, et intelligentsi kasv võib olla lihtne, aga emotsionaalne tasakaal on palju raskemini saavutatav.
Eraldi tahaksin välja tuua selle, et autor on kasutanud seda kui võimalust üldse pikemalt rääkida vaimse puudega inimestega töötamisest (hiljem vaatasin, et tal on selle osas isiklik kogemus, mis mõjutas teda algset juttu kirjutama). Teatud mõttes võtab ta selle lõpuks ka moraalina kokku - intelligents ilma empaatiata on tühi ja kõle.
Siin aga tahaksingi lõpptulemust veidi kritiseerida. Nimelt, mis tegi algse lühijutu minu jaoks võimsaks oli sisu ja vormi täiuslik kooskõla. Päevikuvorm või epistolaarne stiil üldse on minu arvates miski, mida on keeruline hästi kasutada. Halvimal juhul on see totter ja segav, kuid parimal juhul on see miski, ilma milleta poleks lugu võimalik.
Algne lugu on näide just teisest juhtumist. Siin romaanis aga kaob see kooskõla kuskil kolmandiku peal ära ning loost saab lihtsalt... jutustus. Vahest polnudki võimalust sama võtet nii palju pikemas vormis kasutada? Siiski on siin tegemist juhtumiga, kus algse jutu valguses tundub tegelikult ka tugev romaaniversioon nõrgem kui muidu.
