Mitte viis, vaid tuhat, miljon, lõpmatu arv kordi, lõpmatu arvu inimestega (ja mitte ainult). See konkreetne lugu on sellist sorti lugu, mis tõenäoliselt mitte kellelegi ei meeldi, kuid millest mitte keegi ei pääse ei üle ega ümber. Loos mõte on umbes sama vana kui maailm, kuid selle iva, mis selles loos peitub leidsin ma alles kolmes viimases lauses. Tegemist on omamoodi pimesooleoperatsiooniga -- keegi ei kannata seda silmaotsastki, kuid samas ei ole kellegil selle eest pääsu, kui selle rudimendiga midagi nässu peaks minema. "Five fucks" on loo nimi ainult sellepärast, et ühte lühijuttu ei mahu lihtsalt rohkem. Lugu algab õite naljakalt: Mees ja naine saavad baaris kokku ning veedavad meeldivalt öö. Hiljem selgub, et möödunud on tervelt kaks nädalat. Mees üritab naisest lahti saada, kuigi naine ei tea mille pärast. Mõne aja pärast kauvandab naine mehe üles ning vaatamata sellele, et mees esialgu vastu punnib, veedavad nad teisegi öö. Seekord aga ei möödu mitte kaks nädalat, vaid terve ühiskond, milles nad elasi, järgmine kord mööduvad nad ise, seejärel terve maailm ning seejärel kõik. Mees üritab ennast kaitsta, kuid alati peab ta lõpuks järele andma. Naine süüdistab meest toimunud muutustest, kuid alati läheb tagasi. On asju, mille vastu keegi ei saa. On olemas ka keegi naljakas Pup-tegelane, kes asja kõrvalt vaatab ning proovib värki klaarida, kui maailmas on terve pinu asju, mille vastu mitte kunagi ei saa. Väga valus lugu, kuidas samas üsna õpetlik. Mitte halligi ei saanud esialgu aru ning mõtlesin juba, et tegemist on esimese Lethemi looga, mis mitte mingi nipiga viite (isegi nelja)välja ei venita, kuid lõuks avastasin, et ega vähem panna ka ei saa. Ise ei tea kah, miks viie panin, aga panemata ei saanud jätta. Go figure!