Ma ei imesta põrmugi, mille eest Jonathan Lethem paar aastat tagasi sai parima uue SF autori tiitli -- mees ON tegija. Kõik lood, mida ta tema sulest seniajani olen lugenud on ääretult originaalsed, kuid samas hästi kirjutatud. Nii ka see lugu. Tegemist on alaga, kuhu SF kirjanikud vaid imeharva satuvad ha sedagi ainult riivamisi, nimelt spordiga. Lähitulevikus, kus sellise spordi kõrgpunkt, nagu korvpalli legendide ajastu on lootusetult läbi hakanud saama, proovitakse uuesti elustada vanu staare. Ei, mitte inimesi, vaid pigem nende talente. Mänijad enam niivõrd suurt tähtsust ei omagi, kuivõrd just see, kelle talendiga nad mängivad. Spetsiaalne eksokostüüm annab neile juba peaaegu unustatud mängijate võimed, mida nad peavad rahva heaks demonstreerima. Jutu laguses saab üks noor nolk omale ühe viimastest veel välja jagama suurtest tegijatest, kelleks on ei keegi muu kui Micheal Jordan, kes on meelega jäetud kõige lõppu. Huvitav on see, et talente ei müüda, ega osteta, need loositakse lihtsalt suvaliselt välja -- pole ju tähtis, kes nendega mängib. Paha lugu on aga selles, et Jordani anded saanud nooruk (valge mees muide) non üks ninakas nolk. Loomulikult käib see pinda kõikidele tegijatele, eriti aga mustadele, kes on Jordanit kogu aeg "omaks meheks" lugenud ning meeskonnas hakkavad tekkima hõõrumised. Muide, laiamise huvides nimetab uustulnud ennast Vanilla Dunk (Dunk on teatavat sorti pealevise korvpallis). Dunk-i ja ühe neegri vahel tekkinud hõõrumine on aga eriti karm, mille tulemusena tema, Bo (minategelane, valge mängija) ja veel üks kolmas sell vahetatakse ühe teise meeskonna kõva tegija vastu välja. Must korvpallur teeb kõik endast sõltuva, et Dunk-le ära teha -- kui teiste jaoks on Dunk eelkõige mängija, kellel on Micheal Jordani anded, siis tema jaoks on Dunk lihtsalt Dunk, noor lontrus. Huvitav on selle valge mängija saatus, kes avastab, et ta suudab tunduvalt paremini mängida, kui tema ülikonnatalent (Ralph Sampson), mida aga keegi arvata ei osanud ning kutt mängis salakavalalt ülikond välja lülitatult. Loo teeb omamoodi huvitavaks ka lõpulahendus, kus tegelikult kaotavad mõlemad mehed, nii Dunk, kui ka tema vastane (kes õigupoolest tegelikult võitis). Lethem on kõva sõna ja jutt on samuti kõva. Kindel viis.