Nii. See on nüüd täpselt sellist sorti lugu, mida enamus kirjanike ei julge kirjutada. Ääretult häiriv ja samas tuntavalt julge ning uudne. Lethemil on lisaks sellele suurepärane oskus lugusi HÄSTI kirjutada - konkreetselt, liialdamata ning otsekoheselt. Mingi nipiga suudetakse inimesed, et kes on surnud enne õiget aega uuesti üles äratada, et nad oma elu siiski lõpuni välja venitaksid. Selle tagasilöögiks on situatsioon, kus inimene elab mingi aeg iseenda poolt loodud maailmas -- või nagu peategelane seda nimetas, Põrgus. Probleem, aga on selles, et kui ta parasjagu seal on, saab tema kehast zombie - käib tööl, põhimõtteliselt mäletab kõike, käib tööl ja puha, kui "hinge" ei ole. Inimene ei huvitu sel ajal mitte millestki, tal praktiliselt polegi mina. Pärast, kui ta tagasi tuleb ei mäleta ta zombie-na tehtud tegudest mitte midagi. Peategelasel on pere, mis aeglaselt, kui vääramatult laguneb -- lihtsalt mees ei ole pool aega "kodus". Jutt on ka sellest, mismoodi peategelane oma Põrgut uurib. Ajapikku selgub, et Põrgu on tegelikult teatavat sorti kogumik tema enda elu murdepunktidest (valdalt negatiivsetest, häid asju võetakse kui loomulikku asjade käiku, vaid halbu asju mäletatakse). Antud juhul oli läbivaks teemaks lapsepõlves temaga korda saadetud siivutused. Jutt on ka sellest, kuidas ta enda ja oma mälestuste vastu võitleb ning kuidas ta proovib oma elu korraldada. Üsna huvitav on ka lõpuosa, kus ta Põrgu muutub. Õudsalt sünge ning pisut lootusetut tunnet tekitav jutt.