Ulmekirjanduse BAAS - Jonathan Lethem - Gun, with Occasional Music

Arvustused (6)

6.08.1997, kell 15:37

Musta huumoriga ohtralt vürtsitatud tulevikuvisioon ühiskonnast, kus iga liigutus on reglementeeritud (üllatus, üllatus) organisatsiooni nimega "Inkvisitsioon" poolt. Heade tegude eest antakse + karma punkte, halbade eest - karma punkte. Kui karma tase langeb alla nulli, siis on kodanik sisuliselt vabakäiguvang. Leiutatud on tehnoloogia, mille abil on võimalik loomi sunevolutsiooni abil kiirarenema ning seetõttu pole tänavatel korda pidavad kängurud, sokki kuduvad lambad ning hotellis väljaviskajatena toimivad (ouch!) gorliiad ja krokodillid mingi haruldus. Inimeste rahulolu garanteeritakse teatavad sorti narkootiliste ainetega, mida saab muide tasuta litsenseeritud apteekidest. Kogu stoori on seotud n.ö. privaatinkvisiitori Conrad Metcalfi ümber, kes asub uurima salapäraseid karma nullimisi. Raamatu juures on hämmastav see, et stiil, mida on viljeleda üritanud paljud tunnudstatud kirjanikud on leidnud oma tõelise meistri - raamat on lihtsalt loetav kuid mitte lihtsakoeline, huumor on tõeliselt naljakas, tabavad ütlused ning usutavad (kuivõrd sellises abstraktses ühiskonnas saabki mingi asi usutav olla) tegelaskujud ning algusest lõpuni tugev teema on sellele teosele juba oma esmatrükis (tegemist on muide ka autori debüüdiga) rohkem auhindu toonud kui nii mõnelegi staazhikale vanameistrile.

Teksti loeti inglise keeles

Veiko Kastanje

20.08.1997, kell 01:26

Päris andekas, kuigi ülesehituselt fantastiline kriminull. Ja milline kaunis narkarite tulevikuühiskond! - mälestuste üle peab arvet kompuuter, ja ise aga muudkui unusta. Idee polegi nii paha, eriti niigi hajameelsetele. Hindeks paneksin siiski nelja - midagi jäi nagu puudu.

Teksti loeti vene keeles

Riivo Mägi

21.01.2002, kell 15:46

Mulle meenutas antud teos varem loetud S. Andrew Swanni "Moreau" sarja esimest teost. Sarnasus ei olnud ainult geneetiliselt muudetud loomades ja peategelasest eradetektiivi tegutsemises vaid ka õhustikus, maailmas, tegelaskujus jne.

Minu jaoks on tegemist autoriga, kelle muid teoseid tulevikus lugeda tasub.

Teksti loeti vene keeles

Arvi Nikkarev

2.06.2002, kell 17:29

Võtsin romaani ette pärast seda, kui see pälvis 2002. mais “Tähtivaeltaja” auhinna eelmise aasta parima soomekeelse ulmeteosena. Tegelikult on see väikeste ulmelisanditega chandlerlik detektiivromaan. Hard-boiled erainkvisiitori Conrad Metcalfi jutule tuleb Orton Angwine, keda süüdistatakse mõrvas. Ühiskonna igal liikmel on plastikkaart, millel on karmapunkte vastavalt tehtud headele või halbadele tegudele. Angwine karmaseis on nullis ja lähitulevikus ootab teda sügavkülmutus. Nüüd palkab ta Metcalfi tegelikku mõrvarit otsima…

Inkvisiitoritel (=riiklikel politseiinspektoritel) on õigus kodanike karmakaardi punktiseisu muuta. Ulmelisust lisab veel see, et bioteadustel on korda läinud loomad mõtlevateks kodanikeks aretada. Teenindajad on enamasti koerad, üheks keskseks kurikaelaks on känguru jne.

Minu arust ei anna idee loomkodanikest teosele midagi juurde. Olen Hammeti ja Chandleri loomingu austaja ja sestap meeldis mulle ka selle ala ulmeline variant. Et klassikud on siiski pastiðist etemad, siis Lethemile miinusega viis.

Teksti loeti soome keeles

Mart K.

19.02.2004, kell 18:24

Jah! Panen viie! "Gun..." ei ole kindlasti mitte kõige parem ulmeteos, mida mul on õnnestunud lugeda, kuid ta on neetult veenev ja jääb kauaks kummitama. Noir-düstoopia, kriminull, narko-ulme... Üheks kõige rusuvamaks ja samas kujutlusvõimet kõditavaks momendiks on jäänud see, et Metcalf on lasknud endale suure armastuse kinnituseks teha operatsiooni, mille tulemusena ta tajub seksi nagu naine, ja naine, kellega ta selle "vahetuse" tegi, on otsekohe pärast operatsiooni Metcalfi hüljanud ja kadunud, jättes vaese erainkvisiitori kummastavalt põrgulikku olukorda. Lõikust pole võimalik ilma mõlema osapooleta sürdsooritada... Mõtlematu tätoveering südame kujutise ning "kallima" nimega on selle kõrval ikka köömes. Vahel, kui sellised haiglased momendid mõnest veenvalt kirjutatud rusuvast ulmeteosest meenuvad, mõtlen, et nüüd võtaksin küll ühe annuse forgetooli (TM).

Teksti loeti inglise keeles

Toomas Aas

4.02.2015, kell 00:14

Teose lõpuosa, kus selgus kogu loo keskmeks oleva mõrvamüsteeriumi lahendus, lugesin (asjasse mittepuutuval põhjusel) suhteliselt segases vaimses seisus. Seetõttu tunnen et lahenduse kogu ilu jäi mul tabamata, ehkki see oli päris peen.

Aga ega mõrvaloo lahendus vist olegi antud juhul peamine. Olulisem on Lethemi kujutatud maailm. Ülekeevasse vaimustusse sellest ehk ei satu, aga siiski jääb see isevärki segu luupainajast ja komejandist pärast lugemist veel tükiks ajaks kummitama. Ainus millega ehk vint pisut üle keerati ja kõrgeim hinne minu jaoks rikuti oli see ohjeldamatu narkotarbimise teema. Ehkki loo seisukohalt absoluutselt vajalik, jättis see kuidagi kuuekümnendate mulje.

Teksti loeti inglise keeles

Jonathan Lethem

19.02.1964–

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Jonathan Lethem ·

Lisavahendid:

Jonathan Lethem

19.02.1964–

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Jonathan Lethem ·

Lisavahendid:

Autorite sildid:

Teoste sildid: