Ilma eriliste süümepiinadeta võin öelda, et Jonathan Lethem on üks mu lemmikkirjanikest (mis küllalt suure tõenäosusega kumab läbi ka minu poolt talle antud hinnetest). Kui keegi tahaks teada, milliste kirjanikega ka kõige rohkem sarnaneb (eriti, muide, paistab see silma just selles kogumikus publitseeritud lugudest), siis pakuksin ma välja kaks nime: William Gibson ja Ray Bradbury. Ta kirjastiil meenutab mõneti Gibsonit ning ta lugude ülesehitus mõneti Bradbury-t. Ilmselt ühtlustab teda Gibsoniga asjaolu, et nad on mõlemad uue generatsiooni kirjanikud ning seetõttu pole ka mingi ime, et nende keelekasutus ning väljendusviis küllalt sarnane on. Lethemi teostest ei ole SF eesmärk omaette, pigem võiks isegi öelda, see on sinna lisatud alles pärast, kui ta on oma mõtte läbi töötanud. Väga hea näide on just selle raamatu esimene jutustus ("The Happy Man"), kus tegelikult ei oma see Põrguvärk seal mitte mingit erilist rolli. Üsna paljud mehikesed kipuvad manduma ilma selletagi, et nad oleksid kahestunud: ronima teleri ette ja lahkuma sealt ainult selleks, et tuua külmkapist järjekorda õlu. Selline see värk on, perekond, materiallne kindlustatus, jne. jne. Inimene aga mandub. See ongi see tarbimisühiskonna viga. Kellel selliseid tegelasi üldse vaja on. Ka teistest lugudest kumab läbi sarnast probleemide käsitlemise stiili. Tõstatatakse probleem ning seejärel viiakse see ääretult kontrastseks, nõnda, et see tundub ebamaine, ulmelik. Väga soovitan seda kogumikku lugeda, kuid hoiatan ette, et see ei ole kerge lugemine ning tõenäoliselt vähemalt poole jaoks suisa vastuvõetamatu.