"Juba olnud" liigitub ulme pretensioonikaimasse peaaegu-alamžanri maagilisse realismi. Võiks öelda isegi, et see on puhas maagiline realism, kuigi see žanr on ise üsna hägune ja ei oska/viitsi teda täpselt defineerida. Lugu saab peategelase Enno Poodneki jaoks alguse ühest telefonikõnest, kus ennast tutvustamata jättev mees teatab klassikokkutulekust - 40 aastat lõpetamisest. Ehkki teates on mitu kahtlast asjaolu, otsustab Poodnek Kesk-Eestisse kohale sõita. Vahetult enne sihtpunkti satub tema auto kummalisse olukorda, mida võiks võrrelda nagu poolpehme süldikihi läbimist. Vaid lühikest aega kestva episoodi tagajärjel on mees aga liikunud ajas tagasi ning midagi on toimunud ka ruumiga. See selgub "klassikokkutulekul", kus istuvad võõrad inimesed, kes peavad mitte 40 aastat, vaid 30 aastat kooli lõpetamisest. Laual on rosolje ja heeringas, arveldatakse rublades... Ehkki kõik "klassikaaslased" on võõrad, võetakse Enno omaks, sest eks 30 aastaga muutu inimesed oluliselt ja üksteist pole ammu nähtud. Peale öö veetmist tundmatu "klassiõega" ärkab mees aga juba uues ajas ja kohas. Aeg on veelgi tagasi liikunud ning muutused toimuvad ka peategelase välimuses ja psüühikas. Ta liigub Nõukogude-aegses miljöös, raha ja sobivate riieteta, ent kuidagi saab ta hakkama. Ta käib kohtumas omma ammusurnud emaga (kes teda ära ei tunne) ja külastab inkognito oma tulevase naise kodu, jälgides eemalt ka oma tulevast naist, kellega nad veel tuttavad pole. Iga järgmise teadvusele tulekuga on ta liikunud ajas kaugemale ja ta hakkab pikkamisi unustama, kes ta on ja mis temaga juhtus - võib öelda, et ta muutub pikkamisi oma nooremaks minaks. Samas liigub ta hing mingil hetkel tema tulevase naise isasse, kes küüditatakse eestiaegse ohvitserina kuhugi Taimõri kanti. Romaani teine osa algab Enno Poodneki üliõpilaspõlve-aegse mägimatkaga sealsamas Taimõri kandis ja mälupilte temaga kunagi toimunust enam ei ole. Vaid aeg-ajalt tajub noormees mingit deja-vu efekti. Lugeja ees rullub lahti ühe inimese elutee, kus põhirõhk on peategelase abielusuhetel ja armastusel, kontaktidel teiste naistega. Nagu ikka romaanides, kus on hõlmatud suurem osa mingi inimese elust, kisub see kergelt nukratooniliseks ja melanhoolseks, vältimatud on mõtted inimelu kaduvusele ja vanadusele. Temaatiliselt on rohkem rõhku Venemaal (asumine, matkad-turismireisid, sõjavägi) ja muusikal (peategelase naine on ooperilaulja), aga autor saab arutleda ka mitmel muul teemal. Seoses ajaparadokside ja tähenduslike unenägudega kisub tekst korduvalt unenäoliseks ja irreaalseks. Põder kirjutab hästi (nagu enamasti), tal on ilus keel ja hõrk stiil. Ei julge soovitada seda raamatut paadunud ulmepededele, vaid pigem kujutan ette, et see psühholoogiline romaan võiks meeldida kultuurihuvilisele, rahvuslikult meelestatud vanemale inimesele, kelle suurem osa elust on möödunud Nõukogude Liidus.